Kuvatud on postitused sildiga eesti kirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga eesti kirjandus. Kuva kõik postitused

laupäev, 4. september 2010

Kaks auhinnatud eesti naistekat Helju Petsilt

"Õnneõiteta sirelid" (ilmunud) ja "Ussikuninganna Egle" (toimetamisel)
Pühalepa Teataja kirjutas juunis:
Helju Pets on Palade Põhikooli pikapäevarühma õpetaja ja näiteringi juhendaja, lisaks tegeleb Helju usinasti loometööga ja esimene suur saavutus "Õnneõiteta sirelid" on jõudnud raamatupoodidesse. "Õnneõiteta sirelid" märgiti ära Romaanivõistlusel 2008 kui parim naistekas. Tegemist on armastusromaaniga. Peategelane Heete asub Paadinina väikesaarele elama koos perega. Ootamatult sureb abikaasa Votele ja Heete peab üksi hakkama saama kolme lapse kasvatamise, talutööde, karmi looduse ja saarerahvaga, kes ei võta teda niipea omaks. Seda enam, et Heete elukutse oli Estonia teatri baleriin, sukeldub ta tundmatusse vette ja et ellu jääda, tuleb ületada palju takistusi. Tegevus toimub 80-ndatel, kolhoosiajal.
II osa "Ussikuninganna Egle" jäi samuti sõelale 96 käsikirja hulgast. Tegevus toimub kaasajal. Heete noorim laps Egle, kes kunagi tuli 7-aastasena koos vanematega saarele, saabub 28 aastat hiljem päriselt Silmu tallu ja hakkab Paadinina Põhikoolis algklasside õpetajaks. Eglel on selja taga sassiläinud elu, lahutus mehest ja kaasas urn tütre tuhastatud põrmuga. Mõlemas teoses on fantastilisi looduspilte (seda ütles žürii), armastust, vihkamist, naeru, nuttu, surma, kirevaid karaktereid, maalähedast mahlakust.
"Ussikuninganna Egle" peaks ilmuma II poolaastal 2010, või hiljemalt 2011. aastal (püüan kiiresti tometada!). "Kõikjal, kuhu silm ulatub, on vaid kadakad, kivid ja meri." Seda nägi Heete ja näeb ka Egle.
Helju käest on küsitud: Kas kirjutad endast? Vastus on range: ei! Kõik on välja mõeldud ja kui mõni leiab midagi ridade vahelt, on see tema enda asi. Helju on kirjutanud Palade PK näiteringile 7 näidendit, teinud 14 dramatiseeringut. Aastatel 1987-1989 mängis kolhoosi näitering kaht Helju näidendit "Kosjaviinad"
ja "Näärivana laua all". Perekeskuses aga lavastati "Kartulivõtuaeg" ja on olnud luuleõhtuid.
Helju ütleb ise: "Tegelikult olen ma sahtlisse kirjutaja. Minu puhul kehtib vist see: parem hilja kui mitte kunagi."
Pühalepa Teatajast
Minu toimetatud

neljapäev, 3. juuni 2010

Helju Pets, "Õnneõiteta sirelid"


Raamatu tagakaanelt:
Heete elamaasumine Silmu talusse väikesel Paadinina saarel ei läinud õigupoolest valutult. Vaevalt oli endine baleriin saanud lihtsa saareeluga kohanema hakata, kui abikaasa Votele suri ning naisel tuli üksi hakkama saada nii talukoha kui kolme lapse toitmise ja kasvatamisega.
Mõistagi hakkas Heete ümber otsekohe tiirlema hulgaliselt kosilasi, kuid tema süda tegi sootuks teistsuguse, ootamatu valiku ning alguse sai asjaosalistele kõike muud kui lihtne armastuslugu.
311-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Tänapäev 2010
Kuigi tegevus toimub 1980. aastatel ehk kolhooside ajal, oli siiski hea ja ladus lugemine. Sündmused on üsna uskumatud – baleriin läheb mehe juurde Hiiumaale talu pidama (ent jääb peatselt leseks ning tal tekib armastus ühe noore mehe vastu) –, aga väga elavalt kirja pandud. Mis seal salata, töristasin lõpu poole ka pisaraid.
Raamat on kirjutatud armsalt natuke hiiumaalikult, sestap ei raatsinud autori stiili eriti muuta.
Oodata on järge, peategelaseks Heete tütar Egle. Sügiseks peaks valmis saama.
Minu toimetatud

kolmapäev, 30. detsember 2009

Mihkel Raud, "Musta pori näkku"

Raamatu tagakaanelt:
Mul on harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada.Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.
Mihkel Raud

280 lk, tavaformaat, pehme köide
Tammerraamat 2008
Alguses, esimesed kümmekond lehekülge ei meeldinud mulle üldse, kaalusin ka pooleli jätmist, aga lugesin siiski edasi. Kokkuvõtteks päris meeldis, mõned kohad küll välja arvatud. Liikusin vanasti ajakirjanike seltskonnas, sestap tuli mõni koht veidi tuttav ette. Üks isiklikult hästi tuttav tegelane oli ka sees.

reede, 18. detsember 2009

Kiiksuga kirjutisi kirjandusklassikult

See on minu artikkel Õpetajate Lehele (ilmus 18.12.2009)
Raamatuletid on praegu nii lookas, et on väga raske nendel orienteeruda ja midagi jõuluks eriliselt põnevat, teistsugust üles leida. Teen valiku autori järgi ja valin Paul-Eerik Rummo.
Rummo teostest on praegu müügil 2005. aastal ilmunud “Kogutud luule” (SE&JS Kirjastus), 2006. aastal trükitud “Vigurilood. Lugemik, lugemiki” ja mullu üllitatud “Lakkhundikese jutud”, “Aknalaua Juss ja sõbrad” ning “Kui lähed teele koidu eel” – viimased neli on avaldanud TEA Kirjastus. Kõiki neid võiks nimetada kiiksuga kirjutisteks, igaühes on mingi vigur sees.
“Lakkhundikese juttude” raamatus on kuus mõnusat lugu, mis meenutavad hästi tuntud muinasjutte, aga autor on neile mitu toredat vinti peale keeranud. “Iga asja tasub vaadata mitme nurga alt, nii on elu huvitavam,” ütleb Rummo ise. Tema vigurijuttudes tegutsevad Punamütsike, Lumivalguke ja kolm põrsakesest, aga ka Lakkhundike, kes on päriselt olemas, ent väga haruldane. Ja kolm tüdrukut, kelle majja satub karu, kes on üks kolmest karust, kelle majja satub tüdruk, kes on pärit aga hoopis ühest teisest muinasjutust.
Rummo lasteraamat “Kui lähed teele koidu eel” sisaldab mitmes vormis
lõbusamat ja tõsisemat lugemist nii nooremale koolieale kui ka salme väiksemale õele-vennale ettelugemiseks. Osa tekste on kirjutatud laste kirjadena emale, niisiis sobib see raamat õigupoolest kõigile. Kui keegi on hädas, kust leida jõuluvanale lugemiseks luuletust, siis saab abi sellelegi murele, olgu see luuletus siis kas või kiiksuga:
“Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju. /--/”
Kõige jõululikum Rummo teostest on jõulunäidend “Aknalaua Juss ja sõbrad”.
Sel aastal on jõulunäidendid ilmselt kõik juba selgeks õpitud, aga tasuks järgmiseks aastaks kõrva taha panna, et võib lavastada ka näiteks loo ühest sussist ja tema sõpradest: kummikust, ujumislestast, tossust ja sandaalist. Aknalaua Juss on alles Reedale kingitud ja suss ei taipa,
miks ta on jõuluajal aknalauale passima pandud, ning Unejutumees viib ta rännakule läbi aastaaegade. Tegelasteks on veel haldjad ja tondid, päkapikud ja teised. Põnev igatahes, kuni selleni, et kummikusse on sokk unustatud ja sandaal õpetab sussi tantsima.Kui Paul-Eerik Rummolt kaheksakümnendatel aastatel küsiti, milles näeb ta oma kirjanikumissiooni, vastas ta muu hulgas: “Eestikeelsel kirjandusel on igal juhul kanda keele ülalhoidmise missioon ja selle kirja- ning trükisõnas fikseerimise missioon. Pole sugugi ükskõik, mida sa selles keeles ütled.” (Köst, E. “Looming ja lugemine”. Tallinn, 1986) Rummo teoseid lugedes ja õppides võime näha, et ta täidab seda missiooni täielikult, ja võiks isegi lisada: pole sugugi ükskõik, kuidas sa selles keeles ütled. Sest Rummo ütleb ääretult nauditavalt ja omanäoliselt, tema looming kuulub eesti uuemasse klassikasse.

“Lakkhundikese jutud” 

TEA Kirjastus,
2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kõva köide, 48 lk

“Kui lähed teele koidu eel”
TEA Kirjastus,
2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”
Illustreerinud Maarja Vannas
Kõva köide, 56 lk

“Aknalaua Juss ja sõbrad” 

TEA Kirjastus, 2008
Illustreerinud Ülle Meister
Kõva köide, 40 lk

kolmapäev, 16. detsember 2009

Tiia Selli, "Kass Kriibik"

Raamatukoist:
Tiia Selli lasteraamat räägib Kriibikust, kelle turvaline kodukassi põli saab
otsa hetkel, mil ahnepäits Kriibik hüppab tänaval peatunud kalaautosse, et pisut maiustada.
Auto juurde naasnud juht, kes kassipoega ei märka, lööb tagaukse pahaaimamatult kinni ning jätkab reisi. Kriibikul algab põnev, ohtlik ja seiklusrikas elu.
«Kass Kriibik» on teine lasteraamat, mis Tiia Selli on kirjutanud. Varem on tema sulest ilmunud «Neletriin ja Kapi-Kaarup».

Illustratsioonid Kadi Kurema
184 lk, tavaformaat, kõva köide
Tänapäev 2009
Minu toimetatud

esmaspäev, 30. november 2009

Ene Sepp, "Medaljon"

Tagakaanelt:
15-aastane Heidi elab igati hästi toimivas maailmas, kuni saab saatusliku sõnumi... Järgmisel hetkel avastab seni nii korralik ja sõnakuulelik tüdruk ennast purjuspäi peaaegu jõkke kukkumas. Ootamatu võõras muudab tema käekäiku veel rohkem ja enne, kui tüdruk arugi saab, on tal uued sõbrad, probleemid koolis, tülid emaga. Lõputud peod ja üha uued mured keeravad Heidi senise elu pea peale. Kas tal on lootust see jälle rööbastele sättida või saab temast vaid osa allakäinute statistikast?
197-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Sari "Tänapäeva noorsooromaan"
Tänapäev 2009

Mailis (9. kl) kirjutas:
Ene Sepa “Medaljon” on väga põnev noorteraamat, mis räägib noorest tüdrukust ja tema muredest ning suhtest ühe kena noormehega, kellega ta juhtumisi kohtub ühe silla all. Juttu tuleb ka veel tüdruku suhetest emaga ja isaga, kes polegi tegelikult tema päris isa. Tüdruk armastab isa kõige rohkem, sest emaga ta tülitses pidevalt. Raamat räägib veel alkoholi ja suitsu kasutamisest. Sõpradest, kes siis on, kui tegeled selliste asjadega nagu joomine ja suitsetamine.
Raamat oli minu jaoks väga põnev. Raske oli seda käest panna, sest see oli lihtsalt nii huvitav ja rääkis kõigest, mis tänapäeval noortega toimub, ja suhetest vanematega.
Sellest raamatust saab teada, mida tuntakse siis, kui kaotatakse väga lähedane inimene nii kergesti. Keegi ei oskagi alguses aimata, kui kergesti on võimalik väga lähedane inimene kaotada mingi rumala vea või muu asja pärast.
Soovitan seda raamatut sellepärast lugeda, et see raamat räägib täpselt sellest, millega noored tegelevad ja millised mured neil on. Seda saadakse ka teada, kuidas lapsed ei taha oma kurbadest asjadest vanematega rääkida.
See raamat aitab mõista vanematel näiteks, miks nende lapsed vahel nii endasse tõmbunud on ja ei taha millestki rääkida. Ja ka seda, miks lapsed vahel nii tigedad nende peale on. Hästi põnev ja huvitav raamat. Soovitan kohe kindlasti kõigil lugeda.

laupäev, 28. november 2009

"Raamat", koostanud Maarja Kangro

Raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt
Koostanud Maarja Kangro
Selle raamatu teema on raamat; värske raamatuteemalise luuletusega on siin esindatud 28 eesti luuletajat.
Raamat on nii vana ja tähtis asi, et on kindlasti (veel ühe) omateemalise raamatu ära teeninud.
28 eesti luuletajat pakuvad oma raamatunägemusega lugejale hea valiku stiilinäiteid, nii et see antoloogia on ühtlasi väike portreede kogumik: ühel ja samal teemal luuletades tulevad poeetide eri käekirjad ja mõtteliikumised reljeefselt esile. Loodetavasi on lugejal põnev jälgida, mis suundades võib raamatust mõtleva inimese mõte liikuda.
Käesolev raamat on mõeldud ka teisi raamatuid edasi aitama: nimelt annetab AS Apollo Raamatud osa käesoleva valimiku müügituludest maakoolide raamatukogudele raamatute ostmiseks.
Ilmumisaasta 2009
Kirjastus Apollo Raamatud
PK, 80 lk
Üks luuletus Timo Maranilt
Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See Jose Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

teisipäev, 10. november 2009

Epp Annus, "Kuidas kirjutada aega"

Sisukord:
¤ Mis on narratiiv
¤ Sõnad ja maailmad
¤ Kohalolu, võimalikkus ja muutumine
¤ Kuidas mõista aega
¤ Aja kirjutamine: rütm ja katkestus
¤ Aja kirjutamine: algus ja lõpp
¤ Igavikku ajaks vermides: Madis Kõivu mälu-uuringud, algusest lõpuni
¤ Kuidas peatada aega: kirjutuse olevik
¤ Kirjutamine ja surm
¤ Pidevus ja hetk
¤ Kokkuvõtteks: kuidas kaardistada jutustatud aega
Uurimus on valminud aastail 1997-2001.
364-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites 5. raamat sarjast oxymora
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2002
Väljavõtteid sellest raamatust:
Kuidas kirjutada aega? Aega ei saa kirjutada. Aeg on selleks liiga abstraktne. – Lk 11
*
Liikumine, kestus vs paigalseis, moment, nüüdhetk. Lugeja nüüdhetk, paigalseis on see, milles vibides lükkub tähendus aina edasi, aga kus on võimalikud ka harvad epifaanilised hetked. – Lk 143–144
*
Aristoteles alustab aja uurimist muutusest. Aega mõistetakse ennekõike muutusena, aga muutus on asjus, mis muutuvad, mitte ajas. Muutus võib olla kiiren või aeglasem, aeg mitte. – Aega aga ajaliselt defineerida ei saa, aeg ei ole muutus. – Lk 145
*
Ent aeg ei seisa ka muutustest lahus, jätkab Aristoteles. Kui me ei muutu, siis tundub meile, et ka aeg ei liigu edasi. – Lk 145
*
Aeg on niisiis muutuste arv eelneva ja järgneva vahel, ja ta on pidev; pidev ja jagatav. Nüüdhetk on aja ühenduskoht. Aeg on igal pool, aga samas, enne ja pärast ei ole seesama aeg, sest nüüdhetked on erinevad. – Lk 146
*
Augustinuse järgi on võimatu fikseerida mis tahes nüüdhetke – sest “nüüd” on pidevas liikumises, elu kulgu ei saa peatada. “Nüüdi” tabamiseks on alati kas liiga hilja või liiga vara. Olevik on olemas vaid iseenda eitusena. – Lk 150
*
Oleviku loomuseks on oma olevikulisust eitada, sest paigalpüsiv olevik tähendaks ajalisuse sfäärist igavikku ümberasumist. Olevik, et ta oleks olemas, peab olema olematu, peab pidevalt iseenese eest põgenema. Oleval ei ole mingit kestust, oleval ei saa olla kestust. – Lk 150
*
Augustinus küsib edasi: kus on tuleviks ja minevik? Ta leiab, et nad ei saa olla kusagil mujal kui olevikus. Sest möödunud sündmusi ennast ju käesoleval hetkel enam ei ole ja tulevast veel ei ole. Lk 150–151
*
Aga ma ei taju seda, ma ei taju aja liikumist, ma ei taju, et ma oleksin asetunud ajas ümber – ma ei ole seda teinud. Ainult see, mis hetk tagasi oli olevik, on nüüd saanud minevikuks, ja minu praegune olevik oli sel läinud hetkel veel tulemata. – Lk 155
*
Kui tegelikus maailmas tuleb nüüdpunktide paigaleseadmiseks midagi teha (püüda meelde tuletada, kui palju aega on möödunud viimasest külaskäigust vanaema juurde), siis kirjanduslik tekst liigub ise ühest nüüdpunktist teise, koosneb tavaliselt teatava pikkusega ajalistest tsüklitest, mis algavad punktistatud olevikuhetkest. – Lk 161
*
Ajal ei ole algust ega lõppu ja samas on aeg pidevalt nii algamas kui ka lõppemas, see tähendab, pungil erinevaist algustest ja lõppudest. Narratiiv aga, vastupidi aja püsikulgemisele, selle alguste ja lõppude lõpmatule hulgale, näib kusagilt algavat ja kusagil lõppevat – tal näib olevat üks algus ja üks lõpp. – Lk 181

pühapäev, 26. juuli 2009

Tammsaare, "Tõde ja õigus" 3. osa

Raamatukoist:
«Tõe ja õiguse» III köite kirjutas Tammsaare 1931.a. suvekuudel Elvas. Majanduskriisi kõrgajal kirjutatud romaan kannatas olude ja ahistavate välistingimuste tõttu kõige rohkem, mis peegeldub ka teose kvaliteedis. Ka kiirustav loomine on jätnud oma jälje III osa suhteliselt nõrgemale kvaliteedile.
III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest, revolutsiooni kõrgpäevadest, millal ta töötas «Teataja» toimetuses. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, kesksele kohale tõusevad selles oktoobrikuu sündmused - Tallinna veresaun 16. oktoobril, tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem, revolutsioonivõitluse süvenemine ja eri suundade väljakujunemine revolutsionääride seas. Revolutsioonisündmuste kujutamine kulmineerub sõjaseaduse kehtestamisega ja võitlussalkade maaleminekuga, mõisate põletamise ja karistussalkade aktsioonidega. Selles dramaatilises ajaloolises panoraamis on jälgitud peategelase Indrek Paasi saatust ja kujunemislugu.
H. Puhvel
264 lk
8. raamat sarjast "A. H. Tammsaare Kogutud teosed"
Eesti Raamat 1982
Hakkasin seda lugema pärast Tallinna Linnateatri etenduse "Wargamäe Wabariik" vaatamist Vargamäel. See lavastus oli sootuks teistsugune kui raamat, osa asju oli täiesti pea peale pööratud. Mõnes mõttes see ei meeldi mulle. Eraldi võttes meeldisid mulle nii lavastus kui ka raamat. Nautisin Tammsaare raamatut, kuigi seda peetakse "Tõe ja õiguse" viiest osast kõige igavamaks ja raskemaks.

reede, 5. juuni 2009

Ketlin Priilinn, "Väike kuninganna"

Raamatukoist:
Kaheksa-aastane Bianka armastab väga muinasjutte lugeda ning unistab võimalusest ka ise nende sekka sattuda. Õnneliku juhuse tõttu saab tema soov teoks ja tüdruk leiab end haldjate, näkineidude ja muude muinasjutuolendite keskelt. Paraku saab Biankale peagi selgeks, et isegi muinasjutumaal ei ole kõik nii ilus ja tore, kui ta oli arvanud. Selle maa elanikel näib olevat mingi sünge saladus, millest keegi rääkidagi ei julge.
164 lk, tavaformaat, kõva köide 
Sari "Minu esimene raamat"
Tänapäev 2009
Minu toimetatud

kolmapäev, 3. juuni 2009

Tiia Toomet, "Suur karuraamat"

Selles raamatus on kõik kaisukarude kohta. Tiia Toomet kirjutab kõigepealt kaisukarude ajaloost, et kuidas kaisukarud said inimestele nii armsaks ja kuidas kaisukarud on läbi aja arenenud. Teiseks on raamatus pildid ja fotod umbes 200 kaisukarust. Enamik neist on Tartu Mänguasjamuuseumi kogust, neid on igast maailma otsast. Ja igalühel neist on oma lugu, mille Tiia Toomet nii ajalugu kui fantaasiat appi võttes lahti räägib. See on ühest küljest imearmas pildiraamat, teisalt ülevaade kaisukarude ajaloost ja kindlasti suurepärane kinkimise raamat.
Või nagu ütleb raamatu autor Tiia Toomet:
Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.
Kujundaja: Dan Mikkin
Kõva köide, 210 lk
Ilmumisaeg: 29.05.2009
Kirjastus Tänapäev
Minu ja Priit Põhjala toimetatud 

Kristiine Kurema, "Jäätunud võõras"

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus?
Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha. 
Kujundaja: Evelin Kasikov
Pehme köide, 224 lk
Ilmumisaeg: 01.06.2009
Kirjastus Tänapäev
Minu toimetatud


reede, 17. aprill 2009

viimase saja aasta Eesti menukirjanikud (Eesti Ekspressist)

Kes olid viimase saja aasta Eesti menukirjanikud? 
korda tegemata
10.04.2009 16:56

Veiko Märka meenutas Kalev Kesküla kergel kaasabil iga kümnendi tippkirjanikke.
1910ndad - Eduard Vilde

Vilde oli selleks kümnendiks oma tuntumad loomingulised etapid - "Nalja-Vilde" ja patoloogiliselt sakslasi vihkav Vilde - juba läbi teinud. Pealegi elas ta kuni 1917. aastani maapaos. Kuid tema säravaim teos "Pisuhänd" (1913) annab õiguse meest just sellesse kümnendisse paigutada. Veel rohkem õigustab seda "Tabamata ime" esietendusega (1912) kaasnenud skandaal ning sellest tulenenud ebaõiglane kirjandusauhinnast ilmajäämine.

(Viimasele vastulauseks Vilde "Pisuhänna" ju kirjutaski.) Vilde Tallinna lõbumajandust käsitlev novell "Kuival" tekitas siivsates kirjandusringkondades skandaali.

Vilde oli menukirjanik, kelle "Mahtra sõja" ilmumine (1902) ajalehes Teataja pani lugejad hommikul trükikoja ukse taha sabatama.

Ja veel: "Vilde saabumine Tallinna 6. mail, paar kuud pärast Veebruarirevolutsiooni oli otse triumfiline," on kirjas akadeemilises "Eesti kirjanduse ajaloos".

Vilde oli suverään, kes võis endale lubada üleolevat suhtumist nii Noor-Eestisse ("Tokerjad"), vanameelsetesse kirjandusringkondadesse (juba nimetatud "Pisuhänd") kui ka veel võimutsevatesse baltisakslastesse ("Mäeküla piimamees").

Elo Tuglase andmetel räägiti Vildest veel viiekümnendatel nii nilbeid lugusid, et ta ei söandanud neid oma päevikusse üles tähendada.

1920ndad - Marie Under

20. aastad olid palavikuliselt kiiresti muutuvad aastad kogu Euroopa kultuurielus. Püüti tasa teha sõdade ajal kaotatut. Eestis lisandusid sellele veel esmakordse iseolemise võlud ja valud.

Underi luule liikumine kirglikust sensuaalsusest üle ekspressionismi teatud tasakaaluni sobib seda kümnendit väga hästi esindama. Eriti küpsed luulekogud olid "Hääl varjust" (1927) ja ballaadikogu "Õnnevarjutus" (1929): viimane on jäänud omas žanris ületamatuks.

Naismenukirjanik Under ärritas hullusti meessoost rivaale. Kitzbergi paroodias otsib poetess oma undrukust kirpe, Visnapuu sõimas teda Siuru vanaemaks, klaasita lornjeti raamiks ning käskis avada Underi buduaari aknad, et sõnnikuhais sisse võiks voolata, Gailiti "Sinises tualetis daami" võib aga nimetada kõige mürgisemaks paskvilliks Eesti kirjanduses üldse.

Aga ka naisi ei jätnud Underi edu ja populaarsus külmaks. Elo Tuglas kirjutab aastakümneid hiljem oma päevikus: "Vaatasime pilte ajalehelõigetel. Ma küsisin Tuklalt: "Miks istud sa neil ülesvõtetel alati Marie Underi kõrval?" Ta vastas: "Ta kutsus mind alati enese kõrvale. See oli kõik." Kunagi hoopis hiljem leidis Elo tapeedi vahelt "hiidneitsi" Underi kirjad Tuklale, mis kõnelesid siiski Siuru-päevade suurest armastusest.

1930ndad - August Mälk

1937. aastal riigivanemalt kingituseks saadud talukoht koos elamu ja sisseseadega asetab Mälgu sel üldiselt soliidsel kirjanduskümnendil üle teiste. Demokraatlike kirjandusringkondade hammaste vahele sattus ta mõnevõrra ülekohtuselt - ega ta ise Lagle talu Tammsaarelt üle löönud.

Mälgule talu kinkimine ning eluajal mälestussamba rajamine Tammsaarele (1936) olid üle kümnendite ulatuvad, tänaseni löömata menukirjanike premeerimise rekordid. Muidugi oli saatuse iroonia, et võimutruu Mälk sai päris korraliku ja likviidse varanduse, opositsiooniline Tammsaare aga vaid suure kamaka pronk si, mis süüa ei kõlvanud.

Mälk oli üks esimesi, kes kroonukirjaniku magusat leiba ära ei põlanud. Ta läks Ida-Virumaale, "tutvus" kaevurite eluga ja kirjutas romaani "Kivid tules", mida võib nimetada Eesti esimeseks valitsuse tellimusromaaniks. 1930. aastatel avaldas Mälk ometi ka suurepäraseid rannaromaane.

Tegelikult oli talu kinkimine iseenesest ju tore žest, mis kehutas karikaturistegi arvamust avaldama. Nemad arvasid, et Luts kasvataks talus kapsapäid, Tuglas esteetilisi lilli, Gailit rassiks Nipernaadi kombel pullidega ja Raudsepp roniks lakka ehale. Kirjanike olukorrast sel kümnendil annab selge pildi August Alle epigramm: "Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?" / - "Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna: / leil seal võtab kõik vanad muhud ja valud, / saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud...""

Pärast juunit 1940 kirjutas Mälk näidendi "Idatuul", aga enne kui see lavaküpseks sai, tulid Saksa väed sisse ja autor pidi tüki "Lõunatuuleks" ümber nimetama...

1940ndad - Oskar Luts

Totaalsete võimude totaalse vahetumise aastakümme ühtki läbivat menukirjanikku anda ei saanud. Ühed istusid vangis Saksa, teised Vene, kolmandad (Osvald Tooming, Jaan Kross) mõlema okupatsiooni ajal.

Luts kirjutas 40. aastatel palju, kuid peaasjalikult vähenõudlikke vesteid ja mälestuskatkeid. Natse ei kiitnud, aga ega viimased käskinud ka. Kommunistid käskisid, aga Luts palja kiitusega toime ei tulnud, tal jäi följetonidesse ikka natuke nalja ka sisse ning lood ei ilmunud. Esimesel Eesti nõukogude kirjanike kongressil 1946 sai just Luts - koos Irma Truupõlluga - kõige rohkem nahutada (tõepoolest mannetu romaani "Jüri Pugal" eest), aga mingeid repressioone see kummalegi kaasa ei toonud.

Tuglase väitel ei naernud Luts mitte kunagi. Seegi on põhjus seostada teda just selle traagilise kümnendiga.

Lutsu "Kevade" anti välja nii Hitleri kui ka Stalini ajal (mõlemal korral Romulus Tiituse illustratsioonidega, nii et viimast võib nimetada 40. aastate menukunstnikuks).

Kuidas menukirjanik 40ndatel elas? Oma katus oli pea kohal ning maja jäi sõjas terveks. Kinni ei pandud, isegi Gestaposse ega KGBsse ei kutsutud. Viina müüdi nii saksa kui vene ajal ja kui ei müüdud, kõlbas puskar sama hästi. Raamatud ilmusid. Mida sa hing ikka rohkem tahta võisid?

Midagi positiivset sellest ajast ka: "Sõja ajal, kui kõik muud varandused kippusid väärtust kaotama, osutus raamat ainsaks kindlaks vahetuskaubaks, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna. Mitmed vanemad inimesed on rääkinud tollase raamatuostmise erakordsest ulatusest ja sellestki, et eriti "kõvaks valuutaks" osutus "Kevade". (Aivar Kull "Oskar Luts", 2007.)

1950ndad - Juhan Smuul

Viiekümnendate kirjanduselu nägi välja nagu pärisorjanduslik mõis. Üksikud härrad (August Jakobson, Leberecht) suplesid muretult külluses, suurem osa värises kupja (kriitiku) piitsa või koguni vangiraudade ees. Kupjad ise (Aira Kaal, Erni Hiir, Lilli Promet, Max Laosson) lasid küll piitsal hoolega välkuda, aga seda peamiselt hirmust, et soe koht kaob. Kirjutasid kõik kolm gruppi aga täpselt ühtmoodi. Smuul ei kuulu ühegi malli alla. Ta oli vist kõige siiram kommunist kirjanike seas, aga samas üks andekamaid. Smuulil polnud nooruse ja päritolu tõttu eesti ajast luukeresid kapis. Seet&otild e;ttu mõjub tema looming orgaaniliselt. "Vaese rannapoisi" aususest räägib tragikoomiline situatsioon aastast 1956, kui Smuul üritas Stalini kultuse hukkamõistu järel ka enda üle kõnetoolist kohut mõista, ametivennad aga takistasid teda, sest muidu pidanuksid nad ise järgmised olema.

"Inimnäoga" menukirjanikuks sai Smuul aastal 1955, kui ilmus tema "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", mis pani heldima ka nii rafineeritud esteedi nagu Elo Tuglas: "Õhtul aga lugesin Tuklale Sirbist ja Vasarast Smuuli "Muhulaste imelikke juhtumisi".

Vaimukas lugemine. Ja nende järele hakkasin lugema rootsi muinasjutte, mis pole kaugeltki nii vaimukad."

Külluses suplejate elustandard jõudis ka raudse eesriide taha: "Suurte tõlkehonoraride tõttu peetakse Leberechti, Jakobsoni ja Smuuli nõukogude miljonärideks, neist esimene ja viimane armastavat ka eriti demonstreerida oma rikkust nii alalise pummeldamise kui uute autode ostmisega" (Aleksander Kaelas "Okupeeritud Eesti", Stockholm 1956).

Leberecht sai omanimelise tänava pärast surma (1961) Nõmmel, kuid see nimetati tagasi Ugala tänavaks. Jakobsonil pole omanimelist tänavat olnudki, sest "nimekaima nimekaimu" C. R. Jakobsoni oma oli Tallinnas juba olemas.

Aga Smuuli tee on Lasnamäel tänaseni alles.

1960ndad - Egon Rannet


Kuuekümnendatel olid kõik ENSV kirjanikud menukirjanikud. Mitte kunagi varem ega hiljem ei supelnud literaadid sedavõrd luksuses ja austuses. 1966. aasta kirjanike liidu kongress toimus Ülemnõukogu (praeguse Riigikogu) saalis ning sel puhul ilmus Sirbi ja Vasara erinumber! Eliitkirjanikud said korterid Tallinna südalinna uude majja Harju 1 (mõned isegi viietoalised), kus õndsalt segunesid äsjased pealekaebajad ja ohvrid. Kirjanike liidu liikmeile oli seadusega lubatud "loominguline ülepind".

Summadest annab aimu fakt, et sugugi mitte rikkaimate hulka kuuluv Ardi Liives sai 1966. aastal "Viini postmargi" filmivariandi eest 4000 rubla (pluss raamat ja lavastused).

Teema ega teostusega pead murda ei tulnud. Kõige kindlam oli kirjutada vaesest, kuid ausast ja töökast maainimesest, kes kunagi ei seksi, aga kelle elus on olnud muid katsumusi (näiteks vend oli Eesti Leegionis, tütar kolis linna elama).

Vaapo Vaher kirjutab monograafias "Imelaps, kellest ei saanud geeniust" (mida võib nimetada ka ENSV kirjanduse ja näitekunsti reisijuhiks): "Egon Rannetist, kunagisest NSV Liidu menu dramaturgist, on postuumselt kujundatud kohutav koletis, jätis, monstrum, kimäär. Pea kõigi memuaristide kirjatöödes, kus teda meenutada võetud, kerkib Rannet esile jõhkra julmur-barbarina, kohati otse päikest varjutava mütoloogilise metsalisena, kelle loomust täitis pilgeni vaid üks saatanlikult hüperboliseeritud omadus - Pahe."

Neljaklassilise haridusega endine sadamapätt Rannet ise kirjutas 1962 oma lemmikkirjanikust: "Ja Gorkilt saan ka praegu nõu ja abi alati, kui seda vajan." Kuhu see nõu ja abi kadusid, ei tea, aga Gorki-nimeliselt autotehaselt sai Rannet abi Volga kujul. Millel ta kere siniseks, katuse valgeks ja armatuurlaua mustaks lasi värvida ja siis parteimaja ette sõitis.

Ranneti menukirjaniku staatuse aluseks oli näidend "Kadunud poeg", mida 1959. aastal mängiti rohkem kui 170s NSV Liidu teatris ja mis oli sel aastal 7137 korraga enim etendatud näidend Nõukogudemaal üldse. Sisult on tegu jõleda propagandasoperdisega Läänest diversandina Eesti NSVs se saadetud väliseestlasest, kes siin nõukogude korra vääramatus üleolekus veendub, kapitalismi alatused maa põhja neab ja ümber sünnib. Aga kuuekümnendatel nimetati seda "tugeva sotsiaalse kõlaga psühholoogiliseks draamaks".

Ilmselt parim, mida Rannet Eesti kirjandusele andis, on aines kaheks toredaks paroodiaks: Huko Lumeti "Küülikud" (Rannetil "Haned") ja Uno Lahe "Juriidiline twist" ("Kriminaaltango").

Mõlemad kinnitavad Ranneti kui näitekirjaniku lamedust ja konjunktuurlust vääramatu jõuga.

1970ndad - Jaan Kross

Seitsmekümnendatel muutus kirjanike majanduslik seisukord oluliselt. Mitte et nad vaesemaks oleksid jäänud, aga edukamad liharaiujad, kolhoosikalurid ja autolukksepad jõudsid elustandardis järele ja läksid möödagi. Pole siis ime, et radikaalselt muutus ka kirjandus: iroonilisemaks, intiimprobleemidesse süvenenumaks, eelkõige aga rahvuslikumaks.

Kuuekümnendate seosetu humanism, töö ülistamine ja seksi põlastamine kadusid mõne aastaga. Isegi Nooruse jutuvõistluse töödest võis lugeda olmevägistamisest. Kirjutati isegi Mustamäest (Mati Unt) või hullumajast (Teet Kallas).

Suurimad teened selles üleöö alanud rahvuslikkuse puhangus olid proosas Jaan Krossil ja Lennart Meril, luules Hando Runnelil ja Juhan Viidingul. Aga Kross oli kõige produktiivsem, kõige süvitsiminevam ja kõige soliidsem (no jah, kõige vanem ka). Tema ajaloolise ja eestlaste vaimu virgutava proosa algus langeb täpselt kümnendi algusse. Ilusti on öeldud EPL nekroloogis (28.12.2007): "Eestlaste vaimsuse järgi liigitamise korral oleks Jaan Kross kahtlemata esimese järgu aadlimees, kohaliku ajaloo tegelikkusest paralleeli tuues ehk koguni rüütelkonna peamees XX sajandi teisel poolel, sest just esimesena võrdsete hulgas on ta kodumaad teeninud, nagu seisus on kohustanud."

70ndate menukirjanikud ei olnud rahvuslased mitte ainult oma loomingu, vaid ka tegudega.

Eestlaste nigela iibe päästmiseks sündis neil ikka palju lapsi, enamik just seitsmekümnendatel.

Selle omaduse poolest erinesid nad oma eelkäijatest kõvasti. Ka nelja lapsega Jaan Kross kuulub selles arvestuses tegijate hulka.

1980ndad - Raimond Kaugver

Raimond Kaugveril oli ehtne menukirjaniku karakter. Ta oli mitmekülgne, andekas, elujanune ja hasartne. Oli härras- ja naistemees. Abivalmis sõber ja väsimatu peoloom. Kirjanikuna haarav ja pealiskaudne. Endise soomepoisina tuli tal viis aastat Siberis kinni istuda ja sealt pääsnuna tuli elult võtta, mis võtta annab, kaotatud aega tagasi teha. Kaugver kirjutas romaani valmis kuu ajaga (rohkem kui ühe romaani aastas ühelt autorilt kirjastus niikuinii ei avaldanud), ülejäänud aja elas ja seikles. Teenis oma romaanide hiigeltiraažidega kõvasti raha, aga kaht ühtmoodi tassi tal majapidamises polnud.

Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus.

Mees võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg.

Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rek ord Eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kult orgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.

"Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," on meenutanud Teet Kallas. Saanud kuulsaks küll osalt omaeluloolise romaaniga "Nelikümmend küünalt" (1966), jäid tema menuromaanid just 1980. aastatesse: "Vana mees tahab koju" (1983), "Meie pole süüdi" (1984) ja "Kas ema südant tunned sa?" (1988), mille trükiarv oli 115 000. Nii palju polnud ühtki eestlase romaani ühe aasta jooksul trükitud ega hakata ka kunagi trükkima. Mitte kunagi enam ei saa ükski Eesti kirjanik nii menukaks, kui oli Raimond Kaugver.

1990ndad - Kaur Kender

See kümnend oli Eesti kirjandusele väga niru. Vähemalt eelmistega võrreldes. Kui kirjanike integreerimine totalitaarsete režiimide õukonda algas 1934. aastal üsna tasahilju ja kestis umbes viisteist aastat, siis selle protsessi lõpp oli lühike ja valus.

Uued tegijad (keda oli palju) veel ei suutnud end kehtestada, vanad (keda oli veel rohkem) ei osanud uutes oludes ümber kujuneda. Lisaks tähendas demokraatia raamatute kirjastamise turul paljude varem põranda alla sunnitud andetute, kuid visade kirjasolkijate väljapääsu ning kuna internet polnud veel levinud, trükiti grafomaanide rämps reeglina ka paberlehekülgedele.

Nii oli sellest kümnendist natuke isegi kohatu menukirjanikku otsida. Aga Kender sobitub mõnede iseloomulike omaduste poolest sellesse rolli kõige paremini. Rämeda loomingu ja karmide ülesastumistega Kender kehastas kõige paremini uut vaprat rahajanust maailma.

Tema esimene romaan "Iseseisvuspäev" (1998) tõi Eesti kirjandusse imetlev-iroonilises toonis vägivalla, rahajanu, jõhkra seksi, antifeminismi ja vaesuse kui inimest oma liigist eristava puude. Kender ise eristus menukirjanikest seega, et ei kuulunud kirjanike liitu. Teiseks oli ta ametilt copywriter (elukutse, mille olemust olnuks kuuekümnendatel jälle täiesti mõeldamatu selgitada - nagu sedagi, miks menukirjanik üldse mingit teist elukutset peab pidama). Ta suutis endast jätta ühtlasi nii kirjaniku kui ka eduka inimese imago ning see oli omas ajas eeskuju andev vägitegu. Nüüd juba mitmeid aastaid on mees kirjanduspõranda all.

2000ndad - Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk on vilka sulega ajakirjanik täpselt nagu Eduard Vildegi. Alustas humoristina nagu Vildegi, tema 1990. aastatel loodud Vabariigi Valvur Ivan Orav hulgub nagu igavene juut ajaleheveergude ja firmapidude vahel, neil päevil sõidab koos Lennart Meri kirjandusliku kujuga kogunisti koos Ameerikasse. Kivirähk on kirjutanud kaks ajaloolist romaani, neist aastatuhande hakul ilmunud "Rehepapp" (2000) on saanud tänaseks üldmõisteks ja "Mees, kes teadis ussisõnu" on väsimatult populaarne. Kuigi Vilde-pärasest ajaloolisest rahvuslikust triloogiast on tal veel üks romaan puudu, on Kivrähk kirjutanud näidendeid juba mitme näitekirjaniku jagu. Parematele neist ei saa siiamaani kuidagi pileteid. Ja Kivirähk on sündinud menukirjanik - alati lahe ja sõbralik, müttab raadios, võimeline täitma kõiksugu tellimusi, kirjutama igas asendis, olgu või õlletehasele Limpast või lastele Lottest. Ja alati nii palju Päevalehele, et saab sealt haigekassakaardi, mis on menukirjaniku elus püsimise möödapääsmatu tingimus.

Artikkel on siin.

reede, 20. veebruar 2009

ETV luulesaated

ETV-s loetakse sel aastal igal õhtul pärast "Aktuaalset kaamerat" luuletusi – see pole mingi uudis. See on suurepärane saade, aga täna pahandas üks nördinud televaataja "Vabariigi kodanike" saates selle pärast. See oli nii kummaline avaldus, et mul ei jäänud see õieti meeldegi. Nojah, igaühel oma maitse ja arusaam ja maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse, nagu saates öeldi.

neljapäev, 19. veebruar 2009

Kirjandus on rohkem kui tekst

Sõna võimsust kilovattides ei mõõda. Kirjandus on rohkem kui tekst. Millest koosneb 21. sajandi eestlase mõte? Neil teemadel räägiti 19. veebruaril ETV saates "Paar".
Saates esinesid Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk, kumbki oli koostanud oma moodsa eesti kirjanduse edetabeli.
Kahjuks ei saanud saadet kogu aeg vaadata, sestap on edetabelid siin puudulikud.
Evelin Ilves:
1. Andrus Kivirähk, "Rehepapp"
2. Emil Tode, "Piiririik"
3. Kristiina Ehin, "Noorkuuhommik. New Moon Morning"
4.
5.
Andrus Kivirähk:
1.
2.
3.
4. Valentine Nõlvak, "Ellujääja" 
5. Vaino Vahing, "Noor Unt"
?. Leelo Tungal, "Seltsimees laps"
?. Tarmo Teder, ?
Ja veel üks "kahjuks". Kahjuks jäi minu meelest kõlama, et kohustuslik kirjandus on midagi halba, aga ma võisin ka valesti aru saada.
Aga olgu öeldud, et kohustuslikku kirjandust polegi, on klassiväline vms kirjandus ja see võib vabalt olla ning sageli ongi hoopis hea ja tänapäevane eesti kirjandus.

teisipäev, 3. veebruar 2009

Doris Kareva, luuletus "Ei tule teist ja paremat maailma"


Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.

Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.

(Foto FORMA MEDIA)

pühapäev, 1. veebruar 2009

Joel Sang, luuletus "Ammu on läinud luiged"

Ammu on läinud luiged,
ammu on läinud haned.
Taevas on lage.
Õuevärava vahelt
välja suurele teele
kihutab peata kukk.
Kuhu sa pimevaim tormad?
Kuhu sa sõge tikud?
Talve eest enam ei page.
Hoidke nüüd üksteisest kinni!
Hoidke ja armastage!

Joel Sang. Ohvitseride maja. Luulekogu moto kõlab nõnda: „Merejääl / ilmamaa lageduste lael / kus iga tõttaja enneaegu vananeb / seisab armas JS ja räägib ja kõneleb / hüvasti / väga hüvasti“.
Sanga luuletused pole viimasel aastal kirjutatud, ma ei tea ka täpselt, mis on neis mänguline, mida uskuda võimaliku tõena. Võib-olla otsib ta traagikat, eks selles eas juba võib, palju hullem on see, et traagikaga flirdivad ka need, kellel seda tegelikult veel pole ette tulnudki, pole seda kogenudki. Natuke kurb hakkab, autor ju ikkagi eakaaslane. Isegi sarkasm, Joel Sangale igiomane sarkasm, mõjub nukrust tekitavalt. Mitte midagi obstsöönset. Ühe teksti pealkiri on „(reekviem)“. Muidugi tajud sotsiaalseid alatoone, tüdimusele või väsimusele viitavat hoiakut, natuke põlgustki elu vastu, natuke igatsust kaduvate asjade järele, mälestuspöördumisi lähedasemate hingede poole. Heledaid toone ma ei tajunud, pigem tumemeelsust, mida märkan viimasel aastal eesti kirjanduses sagedamini kui varem. Luulekogu nimi võib tunduda irriteeriv, aga kas ikka on, otsustagu juba iga lugeja ise. Olgu hämarusega õues, kuidas on, Joel Sanga kogu võib ka kõige pimedamatel õhtutundidel lugeda. Tehke seda kindlasti! Näiteid: „Ammu on läinud luiged, / ammu on läinud haned. / Taevas on lage. / Õuevärava vahelt / välja suurele teele / kihutab peata kukk. / Kuhu sa pimevaim tormad? / Kuhu sa sõge tikud? / Talve eest enam ei page. / Hoidke nüüd üksteisest kinni! / Hoidke ja armastage!“; „End oled lukustanud suurde kellakappi, / ei taha teada midagi maailmast. / Ei taha midagi, ei hüüa appi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse. / Ma olen pime sinupoolsest silmast. / Just sellel silmal kannan klappi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse, / su sisse kunagi ma pole näinud. / Ei oska suhtuda su tiksumisse. / Ehk oskan siis, kui oled maha käinud.“ Luuleraamatu lõpetab Sang nii: „Ettevaatlikult / selg ees / laskub kotipoiss ämblik / teletorni tipust. / Kui ta ükskord alla jõuab, / on maa peal juba minevik.“
Artikkel võetud siit.

neljapäev, 29. jaanuar 2009

Leelo Tungal, luuletus "Massikultuur ühe lausega"

Pikad pressida pisemaks,
lühikesed venitada pikemaks,
priskeid näljutada, kõhnu nuumata,
arukaid hullutada, hullukesi utsitada,
ilusaid närvutada, inetuid ilustada,
flegmaatikuid ergutada, koleerikuid tuimestada −

ja kui kõik on aretatud äravahetamiseni sarnaseks,
seada nad ritta, näidata rahatähekujulist präänikut,
ning juhatada piitsaplaksuga kätte
üleüldine elueesmärk:
„Nüüd tapke üksteist seni,
kuni on selgunud kõige ilusam,
kõige tugevam,
kõige targem ühes isikus!“

("Looming", juuni 2007, lk 806)

pühapäev, 25. jaanuar 2009

Faehlmanni ettekandest Kalevipoja tegudest

Friedrich Robert Faehlmann (1798–1859) käis Kalevipojaga seotud muistendeid ja lugusid kogumas ning esines Õpetatud Eesti Seltsis ettekannetega. Üht oma ettekannetest, milles ta räägib ka Kalevipoja tegudest, alustas ta järgmiselt:
"Täna tahan teile esitada ühe muistenditsükli. Muistendid saavad aga veel suurema väärtuse, kui õpime tundma ka seda rahvast, kellele nad kuuluvad. Nii mõnigi on elanud Eestimaal aastaid, kuid rahvast ei ole tundma õppinud, jah, nii mõnigi on siinsamas sündinud, üles kasvanud ja meheks sirgunud, aga ei tea eestlasest rohkem, kui et ta kõneleb mittesaksa keelt, kannab musta kuube ja on mees, kes Linne süsteemis võiks täita äärmisel juhul inimese ja lojuse vahelist lünka. Vildakad vaated tekivad eelarvamustest ja puudulikust vaatlemisest. Vaatleme aga eestlast ilma eelarvamuseta, ilma prillideta, teravalt oma silmadega, siis leiame ta olevat väga toreda inimese, mitmes suhtes küll piiratud, – kuid ainult seetõttu, et tal on puudunud võimalus haridust saada; ta on aus, kannatlik, sügava meelelaadiga ja iseloomukindlusega, mis alatihti ulatub paindumatuse, kangekaelsuse ja kavaluseni."
Faehlmann tutvustas Kalevipoja muistendeid Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 4. jaanuaril 1839.
Vaat mis ütles 170 aastat tagasi!
(Võetud P. Ratassepa, K. Rannaste ja K. M. Sinijärve 9. kl kirjanduse õpikust "Labürint III", Avita 2008, lk 74–75)

reede, 23. jaanuar 2009

fs, luuletus "Kurbus on nagu sitahäda"

kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis

kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole