Ammu on läinud luiged,ammu on läinud haned.
Taevas on lage.
Õuevärava vahelt
välja suurele teele
kihutab peata kukk.
Kuhu sa pimevaim tormad?
Kuhu sa sõge tikud?
Talve eest enam ei page.
Hoidke nüüd üksteisest kinni!
Hoidke ja armastage!
Joel Sang. Ohvitseride maja. Luulekogu moto kõlab nõnda: „Merejääl / ilmamaa lageduste lael / kus iga tõttaja enneaegu vananeb / seisab armas JS ja räägib ja kõneleb / hüvasti / väga hüvasti“.
Sanga luuletused pole viimasel aastal kirjutatud, ma ei tea ka täpselt, mis on neis mänguline, mida uskuda võimaliku tõena. Võib-olla otsib ta traagikat, eks selles eas juba võib, palju hullem on see, et traagikaga flirdivad ka need, kellel seda tegelikult veel pole ette tulnudki, pole seda kogenudki. Natuke kurb hakkab, autor ju ikkagi eakaaslane. Isegi sarkasm, Joel Sangale igiomane sarkasm, mõjub nukrust tekitavalt. Mitte midagi obstsöönset. Ühe teksti pealkiri on „(reekviem)“. Muidugi tajud sotsiaalseid alatoone, tüdimusele või väsimusele viitavat hoiakut, natuke põlgustki elu vastu, natuke igatsust kaduvate asjade järele, mälestuspöördumisi lähedasemate hingede poole. Heledaid toone ma ei tajunud, pigem tumemeelsust, mida märkan viimasel aastal eesti kirjanduses sagedamini kui varem. Luulekogu nimi võib tunduda irriteeriv, aga kas ikka on, otsustagu juba iga lugeja ise. Olgu hämarusega õues, kuidas on, Joel Sanga kogu võib ka kõige pimedamatel õhtutundidel lugeda. Tehke seda kindlasti! Näiteid: „Ammu on läinud luiged, / ammu on läinud haned. / Taevas on lage. / Õuevärava vahelt / välja suurele teele / kihutab peata kukk. / Kuhu sa pimevaim tormad? / Kuhu sa sõge tikud? / Talve eest enam ei page. / Hoidke nüüd üksteisest kinni! / Hoidke ja armastage!“; „End oled lukustanud suurde kellakappi, / ei taha teada midagi maailmast. / Ei taha midagi, ei hüüa appi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse. / Ma olen pime sinupoolsest silmast. / Just sellel silmal kannan klappi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse, / su sisse kunagi ma pole näinud. / Ei oska suhtuda su tiksumisse. / Ehk oskan siis, kui oled maha käinud.“ Luuleraamatu lõpetab Sang nii: „Ettevaatlikult / selg ees / laskub kotipoiss ämblik / teletorni tipust. / Kui ta ükskord alla jõuab, / on maa peal juba minevik.“
Artikkel võetud siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar