esmaspäev, 30. november 2009

Ene Sepp, "Medaljon"

Tagakaanelt:
15-aastane Heidi elab igati hästi toimivas maailmas, kuni saab saatusliku sõnumi... Järgmisel hetkel avastab seni nii korralik ja sõnakuulelik tüdruk ennast purjuspäi peaaegu jõkke kukkumas. Ootamatu võõras muudab tema käekäiku veel rohkem ja enne, kui tüdruk arugi saab, on tal uued sõbrad, probleemid koolis, tülid emaga. Lõputud peod ja üha uued mured keeravad Heidi senise elu pea peale. Kas tal on lootust see jälle rööbastele sättida või saab temast vaid osa allakäinute statistikast?
197-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Sari "Tänapäeva noorsooromaan"
Tänapäev 2009

Mailis (9. kl) kirjutas:
Ene Sepa “Medaljon” on väga põnev noorteraamat, mis räägib noorest tüdrukust ja tema muredest ning suhtest ühe kena noormehega, kellega ta juhtumisi kohtub ühe silla all. Juttu tuleb ka veel tüdruku suhetest emaga ja isaga, kes polegi tegelikult tema päris isa. Tüdruk armastab isa kõige rohkem, sest emaga ta tülitses pidevalt. Raamat räägib veel alkoholi ja suitsu kasutamisest. Sõpradest, kes siis on, kui tegeled selliste asjadega nagu joomine ja suitsetamine.
Raamat oli minu jaoks väga põnev. Raske oli seda käest panna, sest see oli lihtsalt nii huvitav ja rääkis kõigest, mis tänapäeval noortega toimub, ja suhetest vanematega.
Sellest raamatust saab teada, mida tuntakse siis, kui kaotatakse väga lähedane inimene nii kergesti. Keegi ei oskagi alguses aimata, kui kergesti on võimalik väga lähedane inimene kaotada mingi rumala vea või muu asja pärast.
Soovitan seda raamatut sellepärast lugeda, et see raamat räägib täpselt sellest, millega noored tegelevad ja millised mured neil on. Seda saadakse ka teada, kuidas lapsed ei taha oma kurbadest asjadest vanematega rääkida.
See raamat aitab mõista vanematel näiteks, miks nende lapsed vahel nii endasse tõmbunud on ja ei taha millestki rääkida. Ja ka seda, miks lapsed vahel nii tigedad nende peale on. Hästi põnev ja huvitav raamat. Soovitan kohe kindlasti kõigil lugeda.

laupäev, 28. november 2009

"Raamat", koostanud Maarja Kangro

Raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt
Koostanud Maarja Kangro
Selle raamatu teema on raamat; värske raamatuteemalise luuletusega on siin esindatud 28 eesti luuletajat.
Raamat on nii vana ja tähtis asi, et on kindlasti (veel ühe) omateemalise raamatu ära teeninud.
28 eesti luuletajat pakuvad oma raamatunägemusega lugejale hea valiku stiilinäiteid, nii et see antoloogia on ühtlasi väike portreede kogumik: ühel ja samal teemal luuletades tulevad poeetide eri käekirjad ja mõtteliikumised reljeefselt esile. Loodetavasi on lugejal põnev jälgida, mis suundades võib raamatust mõtleva inimese mõte liikuda.
Käesolev raamat on mõeldud ka teisi raamatuid edasi aitama: nimelt annetab AS Apollo Raamatud osa käesoleva valimiku müügituludest maakoolide raamatukogudele raamatute ostmiseks.
Ilmumisaasta 2009
Kirjastus Apollo Raamatud
PK, 80 lk
Üks luuletus Timo Maranilt
Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See Jose Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

kolmapäev, 18. november 2009

60 aasta 60 parimat raamatut

Briti väljaanne Times tegi nimekirja viimase 60 aasta jooksul välja antud raamatutest, mida võib parimateks pidada. Nimekirjas on esindatud nii tõsisema kui ka vähem tõsise sisuga raamatud ning isegi tabuteemasid käsitlevad teosed.
1949 – George Orwell "Nineteen Eighty-Four"
1950 – C. S. Lewis "The Lion, the Witch and the Wardrobe"
1951 – J. D. Salinger "The Catcher in the Rye"
1952 – P. G. Wodehouse "Pigs Have Wings"
1953 – Ian Fleming "Casino Royale"
1954 – William Golding "Lord of the Flies"
1955 – Vladimir Nabokov "Lolita"
1956 – Dodie Smith "The Hundred and One Dalmatians"
1957 – Boris Pasternak "Doctor Zhivago"
1958 – Graham Greene "Our Man in Havana"
1959 – Giuseppe di Lampedusa "The Leopard"
1960 – Harper Lee "To Kill a Mockingbird"
1961 – Joseph Heller "Catch 22"
1962 – Doris Lessing "The Golden Notebook"
1963 – Sylvia Plath "The Bell Jar"
1964 – Len Deighton "Funeral in Berlin"
1965 – Frank Herbert "Dune"
1966 – Jean Rhys "Wide Sargasso Sea"
1967 – Michael Frayn "Towards the End of the Morning"
1968 – Arthur C. Clarke "2001"
1969 – John Fowles "The French Lieutenant’s Woman"
1970 – Joan Didion "Play it as it Lays"
1971 – Don DeLillo "Americana"
1972 – Richard Adams "Watership Down"
1973 – J. G. Ballard "Crash"
1974 – Erica Jong "Fear of Flying"
1975 – Stephen King "Salem’s Lot"
1976 – Tom Robbins "Even Cowgirls get the Blues"
1977 – Philip K. Dick "A Scanner Darkly"
1978 – John Irving "The World According to Garp"
1979 – John le Carré "Smiley’s People"
1980 – Anthony Burgess "Earthly Powers"
1981 – Alasdair Gray "Lanark"
1982 – Isabel Allende "The House of the Spirits"
1983 – Graham Swift "Waterland"
1984 – Martin Amis "Money"
1985 – Gabriel Garcia Marquez "Love in The Time of Cholera"
1986 – Carl Hiaasen "Tourist Season"
1987 – Saul Bellow "More Die of Heartbreak"
1988 – Michael Moorcock "Mother London"
1989 – Jeannette Winterson "Sexing the Cherry"
1990 – Elmore Leonard "Get Shorty"
1991 – Ben Okri "The Famished Road"
1992 – Ben Okri "The Secret History"
1993 – Irvine Welsh "Trainspotting"
1994 – James Kelman "How Late it Was, How Late"
1995 – Philip Pullman "Northern Lights"
1996 – Frank McCourt "Angela's Ashes"
1997 – J. K. Rowling "Harry Potter and the Philosopher’s Stone"
1998 – Haruki Murakami "The Wind-up Bird Chronicle"
1999 – J. M. Coetzee "Disgrace"
2000 – Margaret Atwood "The Blind Assassin"
2001 – Jonathan Franzen "The Corrections"
2002 – Ian McEwan "Atonement"
2003 – Audrey Niffenegger "The Time Traveler’s Wife"
2004 – Alan Hollinghurst "The Line of Beauty"
2005 – Stephenie Meyer "Twilight"
2006 – Cormac McCarthy "The Road"
2007 – Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns"
2008 – Joseph O’Neill "Netherland"
2009 – Sarah Waters "The Little Stranger"
Artikkel on siin.

Isehakanud tsensuur

Loe siit.

laupäev, 14. november 2009

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik"

Raamatukoi lehelt:
BJ on üle kolmekümne vallaline naine ja tema vallalisust hõõruvad talle nina alla kõik abielus tuttavad. Mida aga võtta ette, kui kõik tuttavad mehed on kas abielus, homod või armastavad jubedaid kampsuneid? Kas aitaks sellest, kui jätaks maha suitsetamise, magusa söömise ja püüaks saavutada sisemist rahu?
Tänapäeva naise dilemmad humoorikas päevikuvormis.

Inglise keelest tõlkinud Kersti Tarien
304-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites romaan
Varrak 1998
Valisin meelega selle vana väljaande, sest see on minu toimetatud.
Lisasin täna selle postituse siia, sest osalesin just Tartu Ülikooli avatud ülikooli täiendusõppeprogrammis eesti keele ja kirjanduse õpetajatele "Ülevaatekursus Briti uuemast kirjandusest" (lektor Ene-Reet Soovik). Seal oli sellest juttu kui tibikirjanduse (chick lit) heast näitest.

teisipäev, 10. november 2009

Epp Annus, "Kuidas kirjutada aega"

Sisukord:
¤ Mis on narratiiv
¤ Sõnad ja maailmad
¤ Kohalolu, võimalikkus ja muutumine
¤ Kuidas mõista aega
¤ Aja kirjutamine: rütm ja katkestus
¤ Aja kirjutamine: algus ja lõpp
¤ Igavikku ajaks vermides: Madis Kõivu mälu-uuringud, algusest lõpuni
¤ Kuidas peatada aega: kirjutuse olevik
¤ Kirjutamine ja surm
¤ Pidevus ja hetk
¤ Kokkuvõtteks: kuidas kaardistada jutustatud aega
Uurimus on valminud aastail 1997-2001.
364-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites 5. raamat sarjast oxymora
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2002
Väljavõtteid sellest raamatust:
Kuidas kirjutada aega? Aega ei saa kirjutada. Aeg on selleks liiga abstraktne. – Lk 11
*
Liikumine, kestus vs paigalseis, moment, nüüdhetk. Lugeja nüüdhetk, paigalseis on see, milles vibides lükkub tähendus aina edasi, aga kus on võimalikud ka harvad epifaanilised hetked. – Lk 143–144
*
Aristoteles alustab aja uurimist muutusest. Aega mõistetakse ennekõike muutusena, aga muutus on asjus, mis muutuvad, mitte ajas. Muutus võib olla kiiren või aeglasem, aeg mitte. – Aega aga ajaliselt defineerida ei saa, aeg ei ole muutus. – Lk 145
*
Ent aeg ei seisa ka muutustest lahus, jätkab Aristoteles. Kui me ei muutu, siis tundub meile, et ka aeg ei liigu edasi. – Lk 145
*
Aeg on niisiis muutuste arv eelneva ja järgneva vahel, ja ta on pidev; pidev ja jagatav. Nüüdhetk on aja ühenduskoht. Aeg on igal pool, aga samas, enne ja pärast ei ole seesama aeg, sest nüüdhetked on erinevad. – Lk 146
*
Augustinuse järgi on võimatu fikseerida mis tahes nüüdhetke – sest “nüüd” on pidevas liikumises, elu kulgu ei saa peatada. “Nüüdi” tabamiseks on alati kas liiga hilja või liiga vara. Olevik on olemas vaid iseenda eitusena. – Lk 150
*
Oleviku loomuseks on oma olevikulisust eitada, sest paigalpüsiv olevik tähendaks ajalisuse sfäärist igavikku ümberasumist. Olevik, et ta oleks olemas, peab olema olematu, peab pidevalt iseenese eest põgenema. Oleval ei ole mingit kestust, oleval ei saa olla kestust. – Lk 150
*
Augustinus küsib edasi: kus on tuleviks ja minevik? Ta leiab, et nad ei saa olla kusagil mujal kui olevikus. Sest möödunud sündmusi ennast ju käesoleval hetkel enam ei ole ja tulevast veel ei ole. Lk 150–151
*
Aga ma ei taju seda, ma ei taju aja liikumist, ma ei taju, et ma oleksin asetunud ajas ümber – ma ei ole seda teinud. Ainult see, mis hetk tagasi oli olevik, on nüüd saanud minevikuks, ja minu praegune olevik oli sel läinud hetkel veel tulemata. – Lk 155
*
Kui tegelikus maailmas tuleb nüüdpunktide paigaleseadmiseks midagi teha (püüda meelde tuletada, kui palju aega on möödunud viimasest külaskäigust vanaema juurde), siis kirjanduslik tekst liigub ise ühest nüüdpunktist teise, koosneb tavaliselt teatava pikkusega ajalistest tsüklitest, mis algavad punktistatud olevikuhetkest. – Lk 161
*
Ajal ei ole algust ega lõppu ja samas on aeg pidevalt nii algamas kui ka lõppemas, see tähendab, pungil erinevaist algustest ja lõppudest. Narratiiv aga, vastupidi aja püsikulgemisele, selle alguste ja lõppude lõpmatule hulgale, näib kusagilt algavat ja kusagil lõppevat – tal näib olevat üks algus ja üks lõpp. – Lk 181