Epp Annus, "Kuidas kirjutada aega"

Sisukord:

¤ Mis on narratiiv
¤ Sõnad ja maailmad
¤ Kohalolu, võimalikkus ja muutumine

¤ Kuidas mõista aega
¤ Aja kirjutamine: rütm ja katkestus
¤ Aja kirjutamine: algus ja lõpp
¤ Igavikku ajaks vermides: Madis Kõivu mälu-uuringud, algusest lõpuni
¤ Kuidas peatada aega: kirjutuse olevik
¤ Kirjutamine ja surm
¤ Pidevus ja hetk
¤ Kokkuvõtteks: kuidas kaardistada jutustatud aega
Uurimus on valminud aastail 1997-2001.
364-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites 5. raamat sarjast oxymora
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2002

Väljavõtteid sellest raamatust:
Kuidas kirjutada aega? Aega ei saa kirjutada. Aeg on selleks liiga abstraktne. – Lk 11

*
Liikumine, kestus vs paigalseis, moment, nüüdhetk. Lugeja nüüdhetk, paigalseis on see, milles vibides lükkub tähendus aina edasi, aga kus on võimalikud ka harvad epifaanilised hetked. – Lk 143–144

*
Aristoteles alustab aja uurimist muutusest. Aega mõistetakse ennekõike muutusena, aga muutus on asjus, mis muutuvad, mitte ajas. Muutus võib olla kiiren või aeglasem, aeg mitte. – Aega aga ajaliselt defineerida ei saa, aeg ei ole muutus. – Lk 145

*
Ent aeg ei seisa ka muutustest lahus, jätkab Aristoteles. Kui me ei muutu, siis tundub meile, et ka aeg ei liigu edasi. – Lk 145

*
Aeg on niisiis muutuste arv eelneva ja järgneva vahel, ja ta on pidev; pidev ja jagatav. Nüüdhetk on aja ühenduskoht. Aeg on igal pool, aga samas, enne ja pärast ei ole seesama aeg, sest nüüdhetked on erinevad. – Lk 146

*
Augustinuse järgi on võimatu fikseerida mis tahes nüüdhetke – sest “nüüd” on pidevas liikumises, elu kulgu ei saa peatada. “Nüüdi” tabamiseks on alati kas liiga hilja või liiga vara. Olevik on olemas vaid iseenda eitusena. – Lk 150

*
Oleviku loomuseks on oma olevikulisust eitada, sest paigalpüsiv olevik tähendaks ajalisuse sfäärist igavikku ümberasumist. Olevik, et ta oleks olemas, peab olema olematu, peab pidevalt iseenese eest põgenema. Oleval ei ole mingit kestust, oleval ei saa olla kestust. – Lk 150

*
Augustinus küsib edasi: kus on tuleviks ja minevik? Ta leiab, et nad ei saa olla kusagil mujal kui olevikus. Sest möödunud sündmusi ennast ju käesoleval hetkel enam ei ole ja tulevast veel ei ole. Lk 150–151

*
Aga ma ei taju seda, ma ei taju aja liikumist, ma ei taju, et ma oleksin asetunud ajas ümber – ma ei ole seda teinud. Ainult see, mis hetk tagasi oli olevik, on nüüd saanud minevikuks, ja minu praegune olevik oli sel läinud hetkel veel tulemata. – Lk 155

*
Kui tegelikus maailmas tuleb nüüdpunktide paigaleseadmiseks midagi teha (püüda meelde tuletada, kui palju aega on möödunud viimasest külaskäigust vanaema juurde), siis kirjanduslik tekst liigub ise ühest nüüdpunktist teise, koosneb tavaliselt teatava pikkusega ajalistest tsüklitest, mis algavad punktistatud olevikuhetkest. – Lk 161

*
Ajal ei ole algust ega lõppu ja samas on aeg pidevalt nii algamas kui ka lõppemas, see tähendab, pungil erinevaist algustest ja lõppudest. Narratiiv aga, vastupidi aja püsikulgemisele, selle alguste ja lõppude lõpmatule hulgale, näib kusagilt algavat ja kusagil lõppevat – tal näib olevat üks algus ja üks lõpp. – Lk 181