"Täna tahan teile esitada ühe muistenditsükli. Muistendid saavad aga veel suurema väärtuse, kui õpime tundma ka seda rahvast, kellele nad kuuluvad. Nii mõnigi on elanud Eestimaal aastaid, kuid rahvast ei ole tundma õppinud, jah, nii mõnigi on siinsamas sündinud, üles kasvanud ja meheks sirgunud, aga ei tea eestlasest rohkem, kui et ta kõneleb mittesaksa keelt, kannab musta kuube ja on mees, kes Linne süsteemis võiks täita äärmisel juhul inimese ja lojuse vahelist lünka. Vildakad vaated tekivad eelarvamustest ja puudulikust vaatlemisest. Vaatleme aga eestlast ilma eelarvamuseta, ilma prillideta, teravalt oma silmadega, siis leiame ta olevat väga toreda inimese, mitmes suhtes küll piiratud, – kuid ainult seetõttu, et tal on puudunud võimalus haridust saada; ta on aus, kannatlik, sügava meelelaadiga ja iseloomukindlusega, mis alatihti ulatub paindumatuse, kangekaelsuse ja kavaluseni."
Faehlmann tutvustas Kalevipoja muistendeid Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 4. jaanuaril 1839.
Vaat mis ütles 170 aastat tagasi!
(Võetud P. Ratassepa, K. Rannaste ja K. M. Sinijärve 9. kl kirjanduse õpikust "Labürint III", Avita 2008, lk 74–75)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar