Inimesed loevad siiski (täitsa palju)

Avastasin täna päris suurel hulgal ajaveebe, kus kirjutatakse raamatutest ja lugemisest. Natuke oli see mulle isegi üllatus. Meeldiv muidugi.

Niisiis kulutasin vist üsna mitu tundi teiste lugemiselamuste lugemiseks.

Aitäh, danzumees!

ETV luulesaated

ETV-s loetakse sel aastal igal õhtul pärast "Aktuaalset kaamerat" luuletusi – see pole mingi uudis. See on suurepärane saade, aga täna pahandas üks nördinud televaataja "Vabariigi kodanike" saates selle pärast. See oli nii kummaline avaldus, et mul ei jäänud see õieti meeldegi. Nojah, igaühel oma maitse ja arusaam ja maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse, nagu saates öeldi.

Kirjandus on rohkem kui tekst

Sõna võimsust kilovattides ei mõõda. Kirjandus on rohkem kui tekst. Millest koosneb 21. sajandi eestlase mõte? Neil teemadel räägiti 19. veebruaril ETV saates "Paar".

Saates esinesid Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk, kumbki oli koostanud oma moodsa eesti kirjanduse edetabeli.

Kahjuks ei saanud saadet kogu aeg vaadata, sestap on edetabelid siin puudulikud.

Evelin Ilves:

1. Andrus Kivirähk, "Rehepapp"

2. Emil Tode, "Piiririik"

3. Kristiina Ehin, "Noorkuuhommik. New Moon Morning"

4.

5.

Andrus Kivirähk:

1.

2.

3.

4. Valentine Nõlvak, "Ellujääja" 

5. Vaino Vahing, "Noor Unt"

?. Leelo Tungal, "Seltsimees laps"

?. Tarmo Teder, ?

Ja veel üks "kahjuks". Kahjuks jäi minu meelest kõlama, et kohustuslik kirjandus on midagi halba, aga ma võisin ka valesti aru saada.

Aga olgu öeldud, et kohustuslikku kirjandust polegi, on klassiväline vms kirjandus ja see võib vabalt olla ning sageli ongi hoopis hea ja tänapäevane eesti kirjandus.

TIPP10: Eesti kõige hirmsamad raamatukangelased (Eesti Ekspressist)

Eesti Ekspressist lühendatult:

Eesti kirjandusest kümne vihatuima, hirmsaima või vastikuima tegelase selekteerimine pole kerge ülesanne. Eesti kirjandus on läbi aegade olnud üllatavalt heatahtlik. Isegi Stalini ajast pole midagi võtta. Ometi sai Veiko Märka sellega hakkama.
Ka meeldejäävaim lurjus sellest perioodist, August Jakobsoni näidendi "Elu tsitadellis" Ralf Miilas on liiga skemaatiline, et teda mingiks täisvereliseks kurjuse kehastuseks pidada. Teisest küljest on meil mitu sedavõrd suuri humanisti, näiteks Tammsaare ja Jaan Kross, kelle loomingus leiduvad ka negatiivsete tegelaste tegude või sõnade taga inimlikud ajendid. Viimase kümnekonna aasta kirjanduses valitseb jällegi tendents, et autorite enesevihkamine on nii suur, et varjutab kõik tegelaste eemaletõukavaks muutmise katsed.
Aga ikkagi on tõeliselt koleda tegelase loomine jõukohane üksnes suurele meistrile. Võib ka teistpidi öelda: kui tahate Eesti kirjanduse klassikuks saada, kirjutage kokku mõni jäägitult võigas, aga usutav tüüp, kes siintoodutele silmad ette annaks.
10. Metsamoor
Otsast otsani õelust täis ning kergesti vägivaldseks muutuv ebamäärase päritoluga vanaeit Oskar Lutsu "Nukitsamehest". Kuigi ka tema pojad Mõhk ja Tölpa ning ahju otsas vegeteerinud elukaaslane olid jubedad tüübid, allusid nad pereelus siiski moorile.
Siiski ei saa Metsamoori üdini paheliseks pidada. Näiteks ei löö ta ainult endast nõrgemaid, vaid julgeb tümitada ka oma hiiglasejõuga poegi.
9. Maiv
Hiigelsuur õudne vormitu tegelane Jüri Arraku laste(sic!)raamatust "Panga-Rehe jutud", paljude tolleaegsete ja hilisemate laste (raamat ilmus 1975) õudusunenägude peategelane. 
Aga nagu Metsamooril, on ka Maivil positiivne külg. Nimelt tõlgiti raamat ka vene keelde. Olen ise rääkinud ühe eestivene luuletajaga, kellele Maiv lapsepõlves sama jubedat mõju avaldas. Nii soodustas see olevus omamoodi Eestis elavate rahvaste ühismälu arengut ning on soodsalt mõjutanud integratsiooniprotsessi.
8. Lilli Ellert-Saalep
Tegelane Eduard Vilde näidendist "Tabamata ime". Üks edetabeli kahest naisterahvast, kuid ometi erineb Metsamoorist nagu öö päevast. Lilli on rafineeritud, noor, ilus, peente kommetega, kõrgete ambitsioonidega. Tema mureks pole mitte see, kuidas seapõrsas söönuks saab või mida lollidele poegadele ette anda, vaid Euroopa, kuulsus, tutvused... Räuskav ja suure maailma moevooludest äralõigatud, kuid otsekohene moor on tema vastand peaaegu igas mõttes.
Sarnastest iseloomujoontest tuleb märkida eeskätt mõlema käskimis- ja kamandamismaaniat. Eks see ajas kahel meeskirjanikul, Lutsul ja Vildel, vist naiste juures ühtmoodi kopsu üle maksa.
7. Kaval-Ants
Kui Tammsaare loomingust üldse pidevalt sihipäraselt halba tegevat kuju otsida, on see Ants tema viimasest teosest "Põrgupõhja uus Vanapagan". Isegi elukardetavalt haavatuna on selle mesikeelse petise ainsad sõnad: "Las põleb, las põleb, raha tuleb!"
Antsu peamine või isegi ainus relv oli demagoogia, millega ta kohalikke olusid mittetundvaid ning harimatuid masse ("karu jõud, aga lapse süda ja aru.") ohjes hoidis ja oma suva järgi suunas. Iseloomulik, et Ants suutis suurepäraselt oma huvides kasutada ka valitsevat kohtusüsteemi ning religiooni.
6. Põhja Konn
Seda kohutavat elukat laseme Kreutzwaldil endal iseloomustada. "Temal olnud härjavärki keha ja ees kaks konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises otsas, mispärast ta kui konn edasi läinud, aga igal hüppamisel pool penikoormat maad ära mõõtnud. (---) Keha olnud tal üleüldse soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, et temale ükski asi viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust kord õnnetult juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud temale suhu minema."
Silme ees kangastub nõukogudeaegne tehnikaime - sammuv ekskavaator põlevkivikarjäärist, mille laternad meelitasid tuhandete kaupa migrante Kirde-Eestisse, kus nad on siiamaani kui ära tehtud.
5. Oodo von Raupen
Lodijärve lossi noor saks Eduard Bornhöhe "Tasujas". Pani juba lapsena oma koera nimeks Tarapita, et eestlaste usku rüvetada. Vägivaldne, patoloogiline sadist, kes peksis ühtviisi nii kupjaid kui hobuseid. Kärsitu (huvitav, et just see iseloomujoon pikameelsete eestlaste rahvusteadvuses nii negatiivne on). "Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav ja külm," iseloomustab autor.
Mida ta ei suutnud jõuga, üritas läbi viia alatusega. Sisimas oligi Oodo räpane argpüks, kes ka argpüksi surma suri.
4. Hiietark Ülgas
Fanaatiline roimar preestrirüüs Andrus Kivirähki romaanist "Mees, kes teadis ussisõnu". Ülimalt ohtlik ja verejanuline tegelane nagu kõik usufanaatikud, kes üritavad aega tagasi pöörata. Koosneb sajaprotsendiliselt vihast. ("...ja tegi ka juttu, aga üksnes selleks, et manada ja ähvardusi karjuda. Ta oli tühjas hiies konutamisest ilmselgelt lolliks läinud, nägi kõikjal haldjaid, ning enamasti võis teda teda kohata mõne puu juures küürutamas ning selle tüves elavale vaimule ohvreid toomas.")
Ülgas suudab hävitada tuleviku, aga ei päästa vähimalgi määral minevikku. Tema järeltulijad hulguvad praegugi Eestimaa metsades ja küngastel, kaardistavad pühi rohuliblesid, teevad urikivil urituld ega lase ilusatele mägedele mäesuusakeskusi ehitada. Ülgase aktiivne tapahimu on neis alla surutud, vaimupimedus aga säilinud.
3. Mogri Märt.
Südametu külakurnaja, kes ekspluateerib jõhkralt nii oma peret, teenijaid kui teisi kättesattunud ohvreid - liigkasuvõtmise abil praktiliselt tervet valda. Õhub nii tigedusest kui rahahimust. "Toores ja uhke, ei kergita kübarat ega tereta." Kulaku prototüüp mitme järgneva aastakümne eesti kirjanduses ning kirjanduslikust tegelasest üldmõisteks kujunenud persoon. Tema tiraad "Mul ei pea naist olema ega last, sugulast ega sõpra, jumalat ega kuradit - raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim!" sobiks hästi kuldkirjas Eesti Panga sissekäigu kohale.
Uriseva, iga sõna nagu kägistades lausuva Märdi kuju abil üritab Kitzberg absurdse järjekindlusega tõestada tõestamatut: et raha ei tee õnnelikuks, vaid hoopis hulluks.
2. Kupja-Prits
Kupja amet on eesti kirjanduses vist kõige vihatum. Tüüpilise "kupjahinge" karakteristikasse kuuluvad järsk värvivahetus ametisse kinnitamise järel, jäägitu karjerism, lipitsemine ülemate ees, toores sõim ja vägivald käsualuste vastu, valetamine, keelekandmine - ühesõnaga täpselt seesama, mis kommuniste tänapäeva Eesti filmides ja teleseriaalides. Aga ka nuhkimine nii ülemate kui alamate uste taga - nii et õieti olid kupjad tänapäeva seltskonnaajakirjanike eelkäijad.
Samal ajal näiteks rehepapid ("Mahtra sõjas" Vidiste Mart), kes olid sisuliselt samasugused mõisa sundijad, on hoopis sõbralikumad tegelased, puhuvad tondijutte ja lasevad mütsi sees vilja varastada.
1. Köster
Oskar Lutsu "Kevade" antikangelane ja laste hirm kehastab kõike reaktsioonilist, mida religioon ühiskonnale peale on surunud ja surub. Tema arsenali kuuluvad nii äkkviha ("Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok-ok. Siis tuli terve lause: "Ok sa kurivaim!") kui rafineeritud piinamine (Arno joodikuks mõnitamine kui Tali vanemad talle raha ei laena.) Ta represseerib täiesti süütuid (Liblet parve uputamise järel) ning kroonilise liiderdajana viib vaeseid neidusid häbisse (Visaku ema). Julk-Jüri on halastamatu endast nõrgemate vastu (Toots), kuid alandlik endast kõrgemate (kirikuõpetaja, abiõpetaja) ees. Kokkuvõtteks: kui Eesti kirjandusest elusat kuradit otsida, siis on see köster Lender, kellele tuli vitsad peale panna, et ta vihast lõhki ei läheks..
Täispikkuses artikkel on siin.

Doris Kareva, luuletus "Ei tule teist ja paremat maailma"

Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.

Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.

(Foto FORMA MEDIA)

Joel Sang, luuletus "Ammu on läinud luiged"

Ammu on läinud luiged,
ammu on läinud haned.
Taevas on lage.

Õuevärava vahelt

välja suurele teele

kihutab peata kukk.

Kuhu sa pimevaim tormad?

Kuhu sa sõge tikud?

Talve eest enam ei page.

Hoidke nüüd üksteisest kinni!

Hoidke ja armastage!

Joel Sang. Ohvitseride maja. Luulekogu moto kõlab nõnda: „Merejääl / ilmamaa lageduste lael / kus iga tõttaja enneaegu vananeb / seisab armas JS ja räägib ja kõneleb / hüvasti / väga hüvasti“.
Sanga luuletused pole viimasel aastal kirjutatud, ma ei tea ka täpselt, mis on neis mänguline, mida uskuda võimaliku tõena. Võib-olla otsib ta traagikat, eks selles eas juba võib, palju hullem on see, et traagikaga flirdivad ka need, kellel seda tegelikult veel pole ette tulnudki, pole seda kogenudki. Natuke kurb hakkab, autor ju ikkagi eakaaslane. Isegi sarkasm, Joel Sangale igiomane sarkasm, mõjub nukrust tekitavalt. Mitte midagi obstsöönset. Ühe teksti pealkiri on „(reekviem)“. Muidugi tajud sotsiaalseid alatoone, tüdimusele või väsimusele viitavat hoiakut, natuke põlgustki elu vastu, natuke igatsust kaduvate asjade järele, mälestuspöördumisi lähedasemate hingede poole. Heledaid toone ma ei tajunud, pigem tumemeelsust, mida märkan viimasel aastal eesti kirjanduses sagedamini kui varem. Luulekogu nimi võib tunduda irriteeriv, aga kas ikka on, otsustagu juba iga lugeja ise. Olgu hämarusega õues, kuidas on, Joel Sanga kogu võib ka kõige pimedamatel õhtutundidel lugeda. Tehke seda kindlasti! Näiteid: „Ammu on läinud luiged, / ammu on läinud haned. / Taevas on lage. / Õuevärava vahelt / välja suurele teele / kihutab peata kukk. / Kuhu sa pimevaim tormad? / Kuhu sa sõge tikud? / Talve eest enam ei page. / Hoidke nüüd üksteisest kinni! / Hoidke ja armastage!“; „End oled lukustanud suurde kellakappi, / ei taha teada midagi maailmast. / Ei taha midagi, ei hüüa appi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse. / Ma olen pime sinupoolsest silmast. / Just sellel silmal kannan klappi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse, / su sisse kunagi ma pole näinud. / Ei oska suhtuda su tiksumisse. / Ehk oskan siis, kui oled maha käinud.“ Luuleraamatu lõpetab Sang nii: „Ettevaatlikult / selg ees / laskub kotipoiss ämblik / teletorni tipust. / Kui ta ükskord alla jõuab, / on maa peal juba minevik.“

Artikkel võetud siit.