Lugemisveeb

Pühapäev, 7. november 2010

Jaapani kirjandust

Abe Kobo
"Luitenaine
"Neljas jääaeg"
"Härra S. Karma kuritöö"
Endo Shusaku:
"Meri ja mürk"
"Ajal, mil ma vilistasin"
Kawabata Yasunari:
"Mäe hääl"
"Lumine maa"
"Tuhat kurge. Vana pealinn"
Mishima Yokio:
"Kuldne tempel"
"Pärast banketti"
Murakami Haruki:
"Norra mets"
"Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"
"Kafka mererannas" – ei Kafkat ega mereranda
Yoshimoto Banana:
"Köök"
Soovitas Margit Juurikas 5. novembril 2010 Emakeeleõpetajate Seltsi sügispäevadel Tartus.

Laupäev, 4. september 2010

Kaks auhinnatud eesti naistekat Helju Petsilt

"Õnneõiteta sirelid" (ilmunud) ja "Ussikuninganna Egle" (toimetamisel)
Pühalepa Teataja kirjutas juunis:
Helju Pets on Palade Põhikooli pikapäevarühma õpetaja ja näiteringi juhendaja, lisaks tegeleb Helju usinasti loometööga ja esimene suur saavutus "Õnneõiteta sirelid" on jõudnud raamatupoodidesse. "Õnneõiteta sirelid" märgiti ära Romaanivõistlusel 2008 kui parim naistekas. Tegemist on armastusromaaniga. Peategelane Heete asub Paadinina väikesaarele elama koos perega. Ootamatult sureb abikaasa Votele ja Heete peab üksi hakkama saama kolme lapse kasvatamise, talutööde, karmi looduse ja saarerahvaga, kes ei võta teda niipea omaks. Seda enam, et Heete elukutse oli Estonia teatri baleriin, sukeldub ta tundmatusse vette ja et ellu jääda, tuleb ületada palju takistusi. Tegevus toimub 80-ndatel, kolhoosiajal.
II osa "Ussikuninganna Egle" jäi samuti sõelale 96 käsikirja hulgast. Tegevus toimub kaasajal. Heete noorim laps Egle, kes kunagi tuli 7-aastasena koos vanematega saarele, saabub 28 aastat hiljem päriselt Silmu tallu ja hakkab Paadinina Põhikoolis algklasside õpetajaks. Eglel on selja taga sassiläinud elu, lahutus mehest ja kaasas urn tütre tuhastatud põrmuga. Mõlemas teoses on fantastilisi looduspilte (seda ütles žürii), armastust, vihkamist, naeru, nuttu, surma, kirevaid karaktereid, maalähedast mahlakust.
"Ussikuninganna Egle" peaks ilmuma II poolaastal 2010, või hiljemalt 2011. aastal (püüan kiiresti tometada!). "Kõikjal, kuhu silm ulatub, on vaid kadakad, kivid ja meri." Seda nägi Heete ja näeb ka Egle.
Helju käest on küsitud: Kas kirjutad endast? Vastus on range: ei! Kõik on välja mõeldud ja kui mõni leiab midagi ridade vahelt, on see tema enda asi. Helju on kirjutanud Palade PK näiteringile 7 näidendit, teinud 14 dramatiseeringut. Aastatel 1987-1989 mängis kolhoosi näitering kaht Helju näidendit "Kosjaviinad"
ja "Näärivana laua all". Perekeskuses aga lavastati "Kartulivõtuaeg" ja on olnud luuleõhtuid.
Helju ütleb ise: "Tegelikult olen ma sahtlisse kirjutaja. Minu puhul kehtib vist see: parem hilja kui mitte kunagi."
Pühalepa Teatajast
Minu toimetatud

Neljapäev, 2. september 2010

Koolilugemisnimekiri

Postimees kirjutab:
Kui veel sellele õppeaastal kehtivas kirjanduse ainekavas anti õpetajatele lihtsalt soovituslikud autorid, siis järgmisest aastast käiku minevas ainekavas on välja toodud ka konkreetsed raamatud, mille seast peaks õpetaja koos õpilastega valiku tegema.

Valik II kooliaste (5. ja 6. klass) soovitatud raamatutest:
Andrus Kivirähk «Sirli, Siim ja saladused»
Joanne Kathleen Rowling «Harry Potter ja tarkade kivi»
Ferenc Molnar «Pal-tänava poisid»
Jaan Rannap «Viimane valgesulg»
John Ronald Reuel Tolkien «Kääbik»
Aino Pervik «Arabella, mereröövli tütar»
Jaan Kross «Mardileib»
Oskar Luts «Kapsapea»
James Krüss «Timm Thaler ehk Müüdud naer»
Alan Marshall «Ma suudan hüpata üle lompide»

Valik III kooliaste (7.-9. klass) soovitatud raamatutest:
Sass Henno «Mina olin siin»
Albert Kivikas «Nimed marmortahvlil»
Andrus Kivirähk «Rehepapp»
Diana Leesalu «Mängult on päriselt»
Helga Nõu «Kuues sõrm»vm noorsooromaan
Paulo Coelho «Alkeemik»
William Golding «Kärbeste jumal»
Katrin Reimus «Haldjatants»
Aidi Vallik «Kuidas elad, Ann?» või «Mis teha, Ann?» või «Mis sinuga juhtus, Ann?»
Üks Terry Pratchetti romaan omal valikul
Jerome David Salinger «Kuristik rukkis»
Jaan Kross «Väike Vipper»

Valik gümnaasiumis soovitatud raamatutest:
Toni Morrison «Armas»
Fjodor Dostojevski «Kuritöö ja karistus»
Jack London«Martin Eden»
Kurt Vonnegut «Tapamaja, korpus viis»
John Fowles «Maag»
Mati Unt «Sügisball»
Kaur Kender «Yuppiejumal»
Mihkel Mutt «Rahvusvaheline mees»
Nick Hornby «Maoli»
Michael Cunningham «Tunnid»
Harold Pinter «Majahoidja»
Sofi Oksanen «Puhastus»

Allikas Postimees

Neljapäev, 3. juuni 2010

Helju Pets, "Õnneõiteta sirelid"


Raamatu tagakaanelt:
Heete elamaasumine Silmu talusse väikesel Paadinina saarel ei läinud õigupoolest valutult. Vaevalt oli endine baleriin saanud lihtsa saareeluga kohanema hakata, kui abikaasa Votele suri ning naisel tuli üksi hakkama saada nii talukoha kui kolme lapse toitmise ja kasvatamisega.
Mõistagi hakkas Heete ümber otsekohe tiirlema hulgaliselt kosilasi, kuid tema süda tegi sootuks teistsuguse, ootamatu valiku ning alguse sai asjaosalistele kõike muud kui lihtne armastuslugu.
311-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Tänapäev 2010
Kuigi tegevus toimub 1980. aastatel ehk kolhooside ajal, oli siiski hea ja ladus lugemine. Sündmused on üsna uskumatud – baleriin läheb mehe juurde Hiiumaale talu pidama (ent jääb peatselt leseks ning tal tekib armastus ühe noore mehe vastu) –, aga väga elavalt kirja pandud. Mis seal salata, töristasin lõpu poole ka pisaraid.
Raamat on kirjutatud armsalt natuke hiiumaalikult, sestap ei raatsinud autori stiili eriti muuta.
Oodata on järge, peategelaseks Heete tütar Egle. Sügiseks peaks valmis saama.
Minu toimetatud

Kolmapäev, 30. detsember 2009

Mihkel Raud, "Musta pori näkku"

Raamatu tagakaanelt:
Mul on harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada.Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.
Mihkel Raud

280 lk, tavaformaat, pehme köide
Tammerraamat 2008
Alguses, esimesed kümmekond lehekülge ei meeldinud mulle üldse, kaalusin ka pooleli jätmist, aga lugesin siiski edasi. Kokkuvõtteks päris meeldis, mõned kohad küll välja arvatud. Liikusin vanasti ajakirjanike seltskonnas, sestap tuli mõni koht veidi tuttav ette. Üks isiklikult hästi tuttav tegelane oli ka sees.

Pühapäev, 27. detsember 2009

Justin Petrone, "Minu Eesti (1. osa). Kas lubate elada?"

Raamatu tagakaanelt:
«See on nii romantiline!» Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.
Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.
Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.
Justin Petrone

Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool
352 lk, tavaformaat, pehme köide
Petrone Print 2009
Keegi on kuskil selle raamatu kohta öelnud, et see pole Eestist, vaid Epust. Olen täitsa nõus. Aga oli huvitav lugeda.

Reede, 25. detsember 2009

Molly Brown, "Viirus"

Tiritamme kodulehelt:
2009. aastal õnnestub luua esimene inimesekujuline bioraal. Bioarvutid jõuavad peagi äratundmisele, et tegelikult pole neile enam inimesi vajagi ja 2022. aastal toimub Ühepäevane sõda, mille ainult vähesed inimesed üle elavad, ja enamik nendest, kes jäävad, muutub steriilseks, ülejäänud sünnitavad aga enamjaolt mutante, kes kaua ei ela.
2072. aastal tabab suurlinnadesse veel järele jäänud elanikke halastamatu viirus. Arvutid on otsustanud anda viimase lahingu.
Ent nad on küll võimelised looma materiaalseid väärtusi ja tarkvara, kuid ei suuda ilma inimesta paljuneda...
Molly Browni piisavalt realistliku fooniga ulmelugu võiks tegelikult vaadelda ka kui hoiatusromaani – millised ohud varitsevad meid tehnokeskkonna järelemõtlematul loomisel ja arendamisel. Inimkond võib küll lahendada energiaprobleemi, jõuda infotehnoloogia arendamisel tasemele, mida me hetkel veel hästi kujutledagi ei oska, ent mis on selle hind? Probleem on terav seda enam, et nüüdisaeg tõestab üsna veenvalt: me võime küll tulevasi probleeme ette näha, kuid harjumuspärasest eluviisist ja -keskkonnast loobumiseks ei piisa meil tavaliselt selgroogu.
Seekord jääb veel peale inimene.
Kui kauaks?
Inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik
168 lk, tavaformaat, pehme köide
Sarjast 10 pluss
Tiritamm 2001
Keskpärane ulmekas, kuigi lõpu poole läks päris huvitavaks. Kehvasti toimetatud, des-lauselühendi vale komastamine häiris. Ostsin kunagi sellepärast, et maksis ainult 10 krooni, ja lugesin nüüd sellepärast, et otsustada, kas lasta õpilastel ka seda lugeda. Soovitada ei julge, aga maha vaikima ka ei pea.

Reede, 18. detsember 2009

Kiiksuga kirjutisi kirjandusklassikult

See on minu artikkel Õpetajate Lehele (ilmus 18.12.2009)
Raamatuletid on praegu nii lookas, et on väga raske nendel orienteeruda ja midagi jõuluks eriliselt põnevat, teistsugust üles leida. Teen valiku autori järgi ja valin Paul-Eerik Rummo.
Rummo teostest on praegu müügil 2005. aastal ilmunud “Kogutud luule” (SE&JS Kirjastus), 2006. aastal trükitud “Vigurilood. Lugemik, lugemiki” ja mullu üllitatud “Lakkhundikese jutud”, “Aknalaua Juss ja sõbrad” ning “Kui lähed teele koidu eel” – viimased neli on avaldanud TEA Kirjastus. Kõiki neid võiks nimetada kiiksuga kirjutisteks, igaühes on mingi vigur sees.
“Lakkhundikese juttude” raamatus on kuus mõnusat lugu, mis meenutavad hästi tuntud muinasjutte, aga autor on neile mitu toredat vinti peale keeranud. “Iga asja tasub vaadata mitme nurga alt, nii on elu huvitavam,” ütleb Rummo ise. Tema vigurijuttudes tegutsevad Punamütsike, Lumivalguke ja kolm põrsakesest, aga ka Lakkhundike, kes on päriselt olemas, ent väga haruldane. Ja kolm tüdrukut, kelle majja satub karu, kes on üks kolmest karust, kelle majja satub tüdruk, kes on pärit aga hoopis ühest teisest muinasjutust.
Rummo lasteraamat “Kui lähed teele koidu eel” sisaldab mitmes vormis
lõbusamat ja tõsisemat lugemist nii nooremale koolieale kui ka salme väiksemale õele-vennale ettelugemiseks. Osa tekste on kirjutatud laste kirjadena emale, niisiis sobib see raamat õigupoolest kõigile. Kui keegi on hädas, kust leida jõuluvanale lugemiseks luuletust, siis saab abi sellelegi murele, olgu see luuletus siis kas või kiiksuga:
“Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju. /--/”
Kõige jõululikum Rummo teostest on jõulunäidend “Aknalaua Juss ja sõbrad”.
Sel aastal on jõulunäidendid ilmselt kõik juba selgeks õpitud, aga tasuks järgmiseks aastaks kõrva taha panna, et võib lavastada ka näiteks loo ühest sussist ja tema sõpradest: kummikust, ujumislestast, tossust ja sandaalist. Aknalaua Juss on alles Reedale kingitud ja suss ei taipa,
miks ta on jõuluajal aknalauale passima pandud, ning Unejutumees viib ta rännakule läbi aastaaegade. Tegelasteks on veel haldjad ja tondid, päkapikud ja teised. Põnev igatahes, kuni selleni, et kummikusse on sokk unustatud ja sandaal õpetab sussi tantsima.Kui Paul-Eerik Rummolt kaheksakümnendatel aastatel küsiti, milles näeb ta oma kirjanikumissiooni, vastas ta muu hulgas: “Eestikeelsel kirjandusel on igal juhul kanda keele ülalhoidmise missioon ja selle kirja- ning trükisõnas fikseerimise missioon. Pole sugugi ükskõik, mida sa selles keeles ütled.” (Köst, E. “Looming ja lugemine”. Tallinn, 1986) Rummo teoseid lugedes ja õppides võime näha, et ta täidab seda missiooni täielikult, ja võiks isegi lisada: pole sugugi ükskõik, kuidas sa selles keeles ütled. Sest Rummo ütleb ääretult nauditavalt ja omanäoliselt, tema looming kuulub eesti uuemasse klassikasse.

“Lakkhundikese jutud” 

TEA Kirjastus,
2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kõva köide, 48 lk

“Kui lähed teele koidu eel”
TEA Kirjastus,
2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”
Illustreerinud Maarja Vannas
Kõva köide, 56 lk

“Aknalaua Juss ja sõbrad” 

TEA Kirjastus, 2008
Illustreerinud Ülle Meister
Kõva köide, 40 lk

Kolmapäev, 16. detsember 2009

Tiia Selli, "Kass Kriibik"

Raamatukoist:
Tiia Selli lasteraamat räägib Kriibikust, kelle turvaline kodukassi põli saab
otsa hetkel, mil ahnepäits Kriibik hüppab tänaval peatunud kalaautosse, et pisut maiustada.
Auto juurde naasnud juht, kes kassipoega ei märka, lööb tagaukse pahaaimamatult kinni ning jätkab reisi. Kriibikul algab põnev, ohtlik ja seiklusrikas elu.
«Kass Kriibik» on teine lasteraamat, mis Tiia Selli on kirjutanud. Varem on tema sulest ilmunud «Neletriin ja Kapi-Kaarup».

Illustratsioonid Kadi Kurema
184 lk, tavaformaat, kõva köide
Tänapäev 2009
Minu toimetatud

Pühapäev, 13. detsember 2009

Mark Haddon, “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”

Raamatu tagakaanelt:
Tuntud lastekirjaniku, raamatukunstniku ja stsenaristi üllatuslik raamat, mida nimetati möödunud kevade kõige oodatumaks teoseks Inglismaal.Seda võib nimetada omamoodi mõrvajuhtumi uurimiseks. Mõrvatud on koer ja mõrvarelv on aiahark. Uurijaks ja jutustajaks on viieteistkümne aastane Christopher Boone. Ta ei ole aga tavaline teismeline, sest ta põeb Aspergeri tõbe, üht autismi vormi. Ta teab väga palju matemaatikast ja loogikast, kuid väga vähe inimestest ja eriti nende tunnetest. Ta armastab nimekirju, seaduspärasid ja tõde. Ta vihkab kollast ja pruuni värvi, ega taha, et teda puudutataks. Tema maailm on olnud seni väga piiratud, kuid otsus koera surma uurida, toob tema jaoks kaasa ootamatud tagajärjed.
Tõlkinud Triin Tael.
Ilmumisaasta 2003
Kirjastus Varrak
KK, 264 lk
Kirjutasin Tartu Ülikooli avatud ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajate täienduskoolituse “Ülevaatekursus Briti uuemast kirjandusest” lõpetuseks arvestustöö teemal "Kuidas kasutada Mark Haddoni teost “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” 8. klassi kirjandustunnis".
Võttis ikka nädalakese aega – ega ma saa siis üle jala midagi teha, ikka põhjalikult. Tegelikult jäin päris rahule, kuigi sinna annaks palju asju juurde kirjutada.
See on väga hea raamat, soovitan kõigile, eriti õpetajatele, eriti HEV-õpilaste õpetajatele.

Esmaspäev, 30. november 2009

Ene Sepp, "Medaljon"

Tagakaanelt:
15-aastane Heidi elab igati hästi toimivas maailmas, kuni saab saatusliku sõnumi... Järgmisel hetkel avastab seni nii korralik ja sõnakuulelik tüdruk ennast purjuspäi peaaegu jõkke kukkumas. Ootamatu võõras muudab tema käekäiku veel rohkem ja enne, kui tüdruk arugi saab, on tal uued sõbrad, probleemid koolis, tülid emaga. Lõputud peod ja üha uued mured keeravad Heidi senise elu pea peale. Kas tal on lootust see jälle rööbastele sättida või saab temast vaid osa allakäinute statistikast?
197-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Sari "Tänapäeva noorsooromaan"
Tänapäev 2009

Mailis (9. kl) kirjutas:
Ene Sepa “Medaljon” on väga põnev noorteraamat, mis räägib noorest tüdrukust ja tema muredest ning suhtest ühe kena noormehega, kellega ta juhtumisi kohtub ühe silla all. Juttu tuleb ka veel tüdruku suhetest emaga ja isaga, kes polegi tegelikult tema päris isa. Tüdruk armastab isa kõige rohkem, sest emaga ta tülitses pidevalt. Raamat räägib veel alkoholi ja suitsu kasutamisest. Sõpradest, kes siis on, kui tegeled selliste asjadega nagu joomine ja suitsetamine.
Raamat oli minu jaoks väga põnev. Raske oli seda käest panna, sest see oli lihtsalt nii huvitav ja rääkis kõigest, mis tänapäeval noortega toimub, ja suhetest vanematega.
Sellest raamatust saab teada, mida tuntakse siis, kui kaotatakse väga lähedane inimene nii kergesti. Keegi ei oskagi alguses aimata, kui kergesti on võimalik väga lähedane inimene kaotada mingi rumala vea või muu asja pärast.
Soovitan seda raamatut sellepärast lugeda, et see raamat räägib täpselt sellest, millega noored tegelevad ja millised mured neil on. Seda saadakse ka teada, kuidas lapsed ei taha oma kurbadest asjadest vanematega rääkida.
See raamat aitab mõista vanematel näiteks, miks nende lapsed vahel nii endasse tõmbunud on ja ei taha millestki rääkida. Ja ka seda, miks lapsed vahel nii tigedad nende peale on. Hästi põnev ja huvitav raamat. Soovitan kohe kindlasti kõigil lugeda.

Laupäev, 28. november 2009

"Raamat", koostanud Maarja Kangro

Raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt
Koostanud Maarja Kangro
Selle raamatu teema on raamat; värske raamatuteemalise luuletusega on siin esindatud 28 eesti luuletajat.
Raamat on nii vana ja tähtis asi, et on kindlasti (veel ühe) omateemalise raamatu ära teeninud.
28 eesti luuletajat pakuvad oma raamatunägemusega lugejale hea valiku stiilinäiteid, nii et see antoloogia on ühtlasi väike portreede kogumik: ühel ja samal teemal luuletades tulevad poeetide eri käekirjad ja mõtteliikumised reljeefselt esile. Loodetavasi on lugejal põnev jälgida, mis suundades võib raamatust mõtleva inimese mõte liikuda.
Käesolev raamat on mõeldud ka teisi raamatuid edasi aitama: nimelt annetab AS Apollo Raamatud osa käesoleva valimiku müügituludest maakoolide raamatukogudele raamatute ostmiseks.
Ilmumisaasta 2009
Kirjastus Apollo Raamatud
PK, 80 lk
Üks luuletus Timo Maranilt
Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See Jose Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

Kolmapäev, 18. november 2009

60 aasta 60 parimat raamatut

Briti väljaanne Times tegi nimekirja viimase 60 aasta jooksul välja antud raamatutest, mida võib parimateks pidada. Nimekirjas on esindatud nii tõsisema kui ka vähem tõsise sisuga raamatud ning isegi tabuteemasid käsitlevad teosed.
1949 – George Orwell "Nineteen Eighty-Four"
1950 – C. S. Lewis "The Lion, the Witch and the Wardrobe"
1951 – J. D. Salinger "The Catcher in the Rye"
1952 – P. G. Wodehouse "Pigs Have Wings"
1953 – Ian Fleming "Casino Royale"
1954 – William Golding "Lord of the Flies"
1955 – Vladimir Nabokov "Lolita"
1956 – Dodie Smith "The Hundred and One Dalmatians"
1957 – Boris Pasternak "Doctor Zhivago"
1958 – Graham Greene "Our Man in Havana"
1959 – Giuseppe di Lampedusa "The Leopard"
1960 – Harper Lee "To Kill a Mockingbird"
1961 – Joseph Heller "Catch 22"
1962 – Doris Lessing "The Golden Notebook"
1963 – Sylvia Plath "The Bell Jar"
1964 – Len Deighton "Funeral in Berlin"
1965 – Frank Herbert "Dune"
1966 – Jean Rhys "Wide Sargasso Sea"
1967 – Michael Frayn "Towards the End of the Morning"
1968 – Arthur C. Clarke "2001"
1969 – John Fowles "The French Lieutenant’s Woman"
1970 – Joan Didion "Play it as it Lays"
1971 – Don DeLillo "Americana"
1972 – Richard Adams "Watership Down"
1973 – J. G. Ballard "Crash"
1974 – Erica Jong "Fear of Flying"
1975 – Stephen King "Salem’s Lot"
1976 – Tom Robbins "Even Cowgirls get the Blues"
1977 – Philip K. Dick "A Scanner Darkly"
1978 – John Irving "The World According to Garp"
1979 – John le Carré "Smiley’s People"
1980 – Anthony Burgess "Earthly Powers"
1981 – Alasdair Gray "Lanark"
1982 – Isabel Allende "The House of the Spirits"
1983 – Graham Swift "Waterland"
1984 – Martin Amis "Money"
1985 – Gabriel Garcia Marquez "Love in The Time of Cholera"
1986 – Carl Hiaasen "Tourist Season"
1987 – Saul Bellow "More Die of Heartbreak"
1988 – Michael Moorcock "Mother London"
1989 – Jeannette Winterson "Sexing the Cherry"
1990 – Elmore Leonard "Get Shorty"
1991 – Ben Okri "The Famished Road"
1992 – Ben Okri "The Secret History"
1993 – Irvine Welsh "Trainspotting"
1994 – James Kelman "How Late it Was, How Late"
1995 – Philip Pullman "Northern Lights"
1996 – Frank McCourt "Angela's Ashes"
1997 – J. K. Rowling "Harry Potter and the Philosopher’s Stone"
1998 – Haruki Murakami "The Wind-up Bird Chronicle"
1999 – J. M. Coetzee "Disgrace"
2000 – Margaret Atwood "The Blind Assassin"
2001 – Jonathan Franzen "The Corrections"
2002 – Ian McEwan "Atonement"
2003 – Audrey Niffenegger "The Time Traveler’s Wife"
2004 – Alan Hollinghurst "The Line of Beauty"
2005 – Stephenie Meyer "Twilight"
2006 – Cormac McCarthy "The Road"
2007 – Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns"
2008 – Joseph O’Neill "Netherland"
2009 – Sarah Waters "The Little Stranger"
Artikkel on siin.

Isehakanud tsensuur

Loe siit.

Laupäev, 14. november 2009

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik"

Raamatukoi lehelt:
BJ on üle kolmekümne vallaline naine ja tema vallalisust hõõruvad talle nina alla kõik abielus tuttavad. Mida aga võtta ette, kui kõik tuttavad mehed on kas abielus, homod või armastavad jubedaid kampsuneid? Kas aitaks sellest, kui jätaks maha suitsetamise, magusa söömise ja püüaks saavutada sisemist rahu?
Tänapäeva naise dilemmad humoorikas päevikuvormis.

Inglise keelest tõlkinud Kersti Tarien
304-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites romaan
Varrak 1998
Valisin meelega selle vana väljaande, sest see on minu toimetatud.
Lisasin täna selle postituse siia, sest osalesin just Tartu Ülikooli avatud ülikooli täiendusõppeprogrammis eesti keele ja kirjanduse õpetajatele "Ülevaatekursus Briti uuemast kirjandusest" (lektor Ene-Reet Soovik). Seal oli sellest juttu kui tibikirjanduse (chick lit) heast näitest.

Teisipäev, 10. november 2009

Epp Annus, "Kuidas kirjutada aega"

Sisukord:
¤ Mis on narratiiv
¤ Sõnad ja maailmad
¤ Kohalolu, võimalikkus ja muutumine
¤ Kuidas mõista aega
¤ Aja kirjutamine: rütm ja katkestus
¤ Aja kirjutamine: algus ja lõpp
¤ Igavikku ajaks vermides: Madis Kõivu mälu-uuringud, algusest lõpuni
¤ Kuidas peatada aega: kirjutuse olevik
¤ Kirjutamine ja surm
¤ Pidevus ja hetk
¤ Kokkuvõtteks: kuidas kaardistada jutustatud aega
Uurimus on valminud aastail 1997-2001.
364-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites 5. raamat sarjast oxymora
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2002
Väljavõtteid sellest raamatust:
Kuidas kirjutada aega? Aega ei saa kirjutada. Aeg on selleks liiga abstraktne. – Lk 11
*
Liikumine, kestus vs paigalseis, moment, nüüdhetk. Lugeja nüüdhetk, paigalseis on see, milles vibides lükkub tähendus aina edasi, aga kus on võimalikud ka harvad epifaanilised hetked. – Lk 143–144
*
Aristoteles alustab aja uurimist muutusest. Aega mõistetakse ennekõike muutusena, aga muutus on asjus, mis muutuvad, mitte ajas. Muutus võib olla kiiren või aeglasem, aeg mitte. – Aega aga ajaliselt defineerida ei saa, aeg ei ole muutus. – Lk 145
*
Ent aeg ei seisa ka muutustest lahus, jätkab Aristoteles. Kui me ei muutu, siis tundub meile, et ka aeg ei liigu edasi. – Lk 145
*
Aeg on niisiis muutuste arv eelneva ja järgneva vahel, ja ta on pidev; pidev ja jagatav. Nüüdhetk on aja ühenduskoht. Aeg on igal pool, aga samas, enne ja pärast ei ole seesama aeg, sest nüüdhetked on erinevad. – Lk 146
*
Augustinuse järgi on võimatu fikseerida mis tahes nüüdhetke – sest “nüüd” on pidevas liikumises, elu kulgu ei saa peatada. “Nüüdi” tabamiseks on alati kas liiga hilja või liiga vara. Olevik on olemas vaid iseenda eitusena. – Lk 150
*
Oleviku loomuseks on oma olevikulisust eitada, sest paigalpüsiv olevik tähendaks ajalisuse sfäärist igavikku ümberasumist. Olevik, et ta oleks olemas, peab olema olematu, peab pidevalt iseenese eest põgenema. Oleval ei ole mingit kestust, oleval ei saa olla kestust. – Lk 150
*
Augustinus küsib edasi: kus on tuleviks ja minevik? Ta leiab, et nad ei saa olla kusagil mujal kui olevikus. Sest möödunud sündmusi ennast ju käesoleval hetkel enam ei ole ja tulevast veel ei ole. Lk 150–151
*
Aga ma ei taju seda, ma ei taju aja liikumist, ma ei taju, et ma oleksin asetunud ajas ümber – ma ei ole seda teinud. Ainult see, mis hetk tagasi oli olevik, on nüüd saanud minevikuks, ja minu praegune olevik oli sel läinud hetkel veel tulemata. – Lk 155
*
Kui tegelikus maailmas tuleb nüüdpunktide paigaleseadmiseks midagi teha (püüda meelde tuletada, kui palju aega on möödunud viimasest külaskäigust vanaema juurde), siis kirjanduslik tekst liigub ise ühest nüüdpunktist teise, koosneb tavaliselt teatava pikkusega ajalistest tsüklitest, mis algavad punktistatud olevikuhetkest. – Lk 161
*
Ajal ei ole algust ega lõppu ja samas on aeg pidevalt nii algamas kui ka lõppemas, see tähendab, pungil erinevaist algustest ja lõppudest. Narratiiv aga, vastupidi aja püsikulgemisele, selle alguste ja lõppude lõpmatule hulgale, näib kusagilt algavat ja kusagil lõppevat – tal näib olevat üks algus ja üks lõpp. – Lk 181

Laupäev, 29. august 2009

Tiina Saar, "Tee unistuste töökohani"

Läksin Rocca al Mare keskusse õieti ainult selleks, et osta raamatupoest üks raamat, Tiina Saare "Tee unistuste töökohani". Sellepärast, et seal on üks artikkel ka minu õest, kes on eluaeg olnud kokk, aga nüüd juhib haiglate toitlustust.
See artikkel oli küll väga hästi kirjutatud.

Rahva Raamatu kodulehelt:
Kas unistuste töökoha saame siis, kui tööle klaperjahti peame, või siis, kui vaikselt elu ja enese üle mõtiskleme? Või koosneb tööõnn ja rahuldust pakkuv karjäär millestki enamast kui vaid töö ise? Ühte ja kindlat vastust neile küsimustele või tööõnne valemit pole olemas. Pole ka sirget teed, kuidas leida see oma ja õige ala.Sellest raamatust leiate kuhjaga inspiratsiooni, kuidas oma ellu rohkem rõõmu ja rahuldust tuua. Kuidas leida unistuste töökoht, teha targemaid karjäärivalikuid, saada valituks, saada tööd ja nautida elu. Lisaks eneseabiharjutusi ja hinnatud asjatundjate soovitusi. Marko Reikop, Aune Past, Reet Aus, Tauri Tallermaa, Kristjan Port jt teada-tuntud inimesed räägivad isiklikest kogemustest ja oma karjäärist. Raamatu lõpust leiate välismaal töötavate eestlaste soovitusi, kuidas Eestist väljaspool edukas olla.

Laupäev, 8. august 2009

Sofi Oksanen, "Puhastus"

Raamatukoist:
«Puhastus» on eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Raamat räägib mitu põnevat, valusat, omavahel põimuvat lugu.
Romaan kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, süžeeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.

Soome keelest tõlkinud Jan Kaus
Varrak 2009
318 lk, kõva köide
Mulle põhimõtteliselt meeldis. Oli ka päris hästi tõlgitud, aga mind kui paadunud toimetajat segasid apsakad, mis olid sisse jäänud (mitte näpukad, vaid muud vead).
Meeldisid hea sõnakasutus ja huvitavad väljendid-kordused, ajuti häiris, et nendega oli vahel liiale mindud.

Pühapäev, 26. juuli 2009

Tammsaare, "Tõde ja õigus" 3. osa

Raamatukoist:
«Tõe ja õiguse» III köite kirjutas Tammsaare 1931.a. suvekuudel Elvas. Majanduskriisi kõrgajal kirjutatud romaan kannatas olude ja ahistavate välistingimuste tõttu kõige rohkem, mis peegeldub ka teose kvaliteedis. Ka kiirustav loomine on jätnud oma jälje III osa suhteliselt nõrgemale kvaliteedile.
III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest, revolutsiooni kõrgpäevadest, millal ta töötas «Teataja» toimetuses. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, kesksele kohale tõusevad selles oktoobrikuu sündmused - Tallinna veresaun 16. oktoobril, tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem, revolutsioonivõitluse süvenemine ja eri suundade väljakujunemine revolutsionääride seas. Revolutsioonisündmuste kujutamine kulmineerub sõjaseaduse kehtestamisega ja võitlussalkade maaleminekuga, mõisate põletamise ja karistussalkade aktsioonidega. Selles dramaatilises ajaloolises panoraamis on jälgitud peategelase Indrek Paasi saatust ja kujunemislugu.
H. Puhvel
264 lk
8. raamat sarjast "A. H. Tammsaare Kogutud teosed"
Eesti Raamat 1982
Hakkasin seda lugema pärast Tallinna Linnateatri etenduse "Wargamäe Wabariik" vaatamist Vargamäel. See lavastus oli sootuks teistsugune kui raamat, osa asju oli täiesti pea peale pööratud. Mõnes mõttes see ei meeldi mulle. Eraldi võttes meeldisid mulle nii lavastus kui ka raamat. Nautisin Tammsaare raamatut, kuigi seda peetakse "Tõe ja õiguse" viiest osast kõige igavamaks ja raskemaks.

Reede, 5. juuni 2009

Ketlin Priilinn, "Väike kuninganna"

Raamatukoist:
Kaheksa-aastane Bianka armastab väga muinasjutte lugeda ning unistab võimalusest ka ise nende sekka sattuda. Õnneliku juhuse tõttu saab tema soov teoks ja tüdruk leiab end haldjate, näkineidude ja muude muinasjutuolendite keskelt. Paraku saab Biankale peagi selgeks, et isegi muinasjutumaal ei ole kõik nii ilus ja tore, kui ta oli arvanud. Selle maa elanikel näib olevat mingi sünge saladus, millest keegi rääkidagi ei julge.
164 lk, tavaformaat, kõva köide 
Sari "Minu esimene raamat"
Tänapäev 2009
Minu toimetatud

Neljapäev, 4. juuni 2009

Philippe Delerm, "Terve pühapäeva oli sadanud"

Raamatukoist:
Tänapäeva Prantsusmaa menukamaid kirjanikke Philippe Delerm on kahtlemata lühivormide suurmeister. Ta kirjutab kõige argisematest asjadest, hetkedest ja olukordadest meie ümber sellise tabavuse ja nõtkusega, et tema lühilood on tänaseks toonud talle suure tuntuse nii Prantsusmaal kui mujal maailmas.
Delermi lühiromaani «Terve pühapäeva oli sadanud» (1998) peategelaseks on erakordselt sümpaatne, pisut veidrik härra Spitzweg, kes elab Pariisis. Härra Spitzweg lausa jumaldab oma kodulinna ning koos temaga võime avastada selle müütilise suurlinna peidetud soppe ja nurgataguseid, mida tunneb üksnes see, kes on seal elanud.
Mõnusa huumori ja erakordselt tundliku sõnaga kirjeldab Delerm härra Spitzwegi väikest maailma.
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
112-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Varrak 2007

Kolmapäev, 3. juuni 2009

Tiia Toomet, "Suur karuraamat"

Selles raamatus on kõik kaisukarude kohta. Tiia Toomet kirjutab kõigepealt kaisukarude ajaloost, et kuidas kaisukarud said inimestele nii armsaks ja kuidas kaisukarud on läbi aja arenenud. Teiseks on raamatus pildid ja fotod umbes 200 kaisukarust. Enamik neist on Tartu Mänguasjamuuseumi kogust, neid on igast maailma otsast. Ja igalühel neist on oma lugu, mille Tiia Toomet nii ajalugu kui fantaasiat appi võttes lahti räägib. See on ühest küljest imearmas pildiraamat, teisalt ülevaade kaisukarude ajaloost ja kindlasti suurepärane kinkimise raamat.
Või nagu ütleb raamatu autor Tiia Toomet:
Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.
Kujundaja: Dan Mikkin
Kõva köide, 210 lk
Ilmumisaeg: 29.05.2009
Kirjastus Tänapäev
Minu ja Priit Põhjala toimetatud 

Kristiine Kurema, "Jäätunud võõras"

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus?
Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha. 
Kujundaja: Evelin Kasikov
Pehme köide, 224 lk
Ilmumisaeg: 01.06.2009
Kirjastus Tänapäev
Minu toimetatud


Reede, 17. aprill 2009

viimase saja aasta Eesti menukirjanikud (Eesti Ekspressist)

Kes olid viimase saja aasta Eesti menukirjanikud? 
korda tegemata
10.04.2009 16:56

Veiko Märka meenutas Kalev Kesküla kergel kaasabil iga kümnendi tippkirjanikke.
1910ndad - Eduard Vilde

Vilde oli selleks kümnendiks oma tuntumad loomingulised etapid - "Nalja-Vilde" ja patoloogiliselt sakslasi vihkav Vilde - juba läbi teinud. Pealegi elas ta kuni 1917. aastani maapaos. Kuid tema säravaim teos "Pisuhänd" (1913) annab õiguse meest just sellesse kümnendisse paigutada. Veel rohkem õigustab seda "Tabamata ime" esietendusega (1912) kaasnenud skandaal ning sellest tulenenud ebaõiglane kirjandusauhinnast ilmajäämine.

(Viimasele vastulauseks Vilde "Pisuhänna" ju kirjutaski.) Vilde Tallinna lõbumajandust käsitlev novell "Kuival" tekitas siivsates kirjandusringkondades skandaali.

Vilde oli menukirjanik, kelle "Mahtra sõja" ilmumine (1902) ajalehes Teataja pani lugejad hommikul trükikoja ukse taha sabatama.

Ja veel: "Vilde saabumine Tallinna 6. mail, paar kuud pärast Veebruarirevolutsiooni oli otse triumfiline," on kirjas akadeemilises "Eesti kirjanduse ajaloos".

Vilde oli suverään, kes võis endale lubada üleolevat suhtumist nii Noor-Eestisse ("Tokerjad"), vanameelsetesse kirjandusringkondadesse (juba nimetatud "Pisuhänd") kui ka veel võimutsevatesse baltisakslastesse ("Mäeküla piimamees").

Elo Tuglase andmetel räägiti Vildest veel viiekümnendatel nii nilbeid lugusid, et ta ei söandanud neid oma päevikusse üles tähendada.

1920ndad - Marie Under

20. aastad olid palavikuliselt kiiresti muutuvad aastad kogu Euroopa kultuurielus. Püüti tasa teha sõdade ajal kaotatut. Eestis lisandusid sellele veel esmakordse iseolemise võlud ja valud.

Underi luule liikumine kirglikust sensuaalsusest üle ekspressionismi teatud tasakaaluni sobib seda kümnendit väga hästi esindama. Eriti küpsed luulekogud olid "Hääl varjust" (1927) ja ballaadikogu "Õnnevarjutus" (1929): viimane on jäänud omas žanris ületamatuks.

Naismenukirjanik Under ärritas hullusti meessoost rivaale. Kitzbergi paroodias otsib poetess oma undrukust kirpe, Visnapuu sõimas teda Siuru vanaemaks, klaasita lornjeti raamiks ning käskis avada Underi buduaari aknad, et sõnnikuhais sisse võiks voolata, Gailiti "Sinises tualetis daami" võib aga nimetada kõige mürgisemaks paskvilliks Eesti kirjanduses üldse.

Aga ka naisi ei jätnud Underi edu ja populaarsus külmaks. Elo Tuglas kirjutab aastakümneid hiljem oma päevikus: "Vaatasime pilte ajalehelõigetel. Ma küsisin Tuklalt: "Miks istud sa neil ülesvõtetel alati Marie Underi kõrval?" Ta vastas: "Ta kutsus mind alati enese kõrvale. See oli kõik." Kunagi hoopis hiljem leidis Elo tapeedi vahelt "hiidneitsi" Underi kirjad Tuklale, mis kõnelesid siiski Siuru-päevade suurest armastusest.

1930ndad - August Mälk

1937. aastal riigivanemalt kingituseks saadud talukoht koos elamu ja sisseseadega asetab Mälgu sel üldiselt soliidsel kirjanduskümnendil üle teiste. Demokraatlike kirjandusringkondade hammaste vahele sattus ta mõnevõrra ülekohtuselt - ega ta ise Lagle talu Tammsaarelt üle löönud.

Mälgule talu kinkimine ning eluajal mälestussamba rajamine Tammsaarele (1936) olid üle kümnendite ulatuvad, tänaseni löömata menukirjanike premeerimise rekordid. Muidugi oli saatuse iroonia, et võimutruu Mälk sai päris korraliku ja likviidse varanduse, opositsiooniline Tammsaare aga vaid suure kamaka pronk si, mis süüa ei kõlvanud.

Mälk oli üks esimesi, kes kroonukirjaniku magusat leiba ära ei põlanud. Ta läks Ida-Virumaale, "tutvus" kaevurite eluga ja kirjutas romaani "Kivid tules", mida võib nimetada Eesti esimeseks valitsuse tellimusromaaniks. 1930. aastatel avaldas Mälk ometi ka suurepäraseid rannaromaane.

Tegelikult oli talu kinkimine iseenesest ju tore žest, mis kehutas karikaturistegi arvamust avaldama. Nemad arvasid, et Luts kasvataks talus kapsapäid, Tuglas esteetilisi lilli, Gailit rassiks Nipernaadi kombel pullidega ja Raudsepp roniks lakka ehale. Kirjanike olukorrast sel kümnendil annab selge pildi August Alle epigramm: "Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?" / - "Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna: / leil seal võtab kõik vanad muhud ja valud, / saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud...""

Pärast juunit 1940 kirjutas Mälk näidendi "Idatuul", aga enne kui see lavaküpseks sai, tulid Saksa väed sisse ja autor pidi tüki "Lõunatuuleks" ümber nimetama...

1940ndad - Oskar Luts

Totaalsete võimude totaalse vahetumise aastakümme ühtki läbivat menukirjanikku anda ei saanud. Ühed istusid vangis Saksa, teised Vene, kolmandad (Osvald Tooming, Jaan Kross) mõlema okupatsiooni ajal.

Luts kirjutas 40. aastatel palju, kuid peaasjalikult vähenõudlikke vesteid ja mälestuskatkeid. Natse ei kiitnud, aga ega viimased käskinud ka. Kommunistid käskisid, aga Luts palja kiitusega toime ei tulnud, tal jäi följetonidesse ikka natuke nalja ka sisse ning lood ei ilmunud. Esimesel Eesti nõukogude kirjanike kongressil 1946 sai just Luts - koos Irma Truupõlluga - kõige rohkem nahutada (tõepoolest mannetu romaani "Jüri Pugal" eest), aga mingeid repressioone see kummalegi kaasa ei toonud.

Tuglase väitel ei naernud Luts mitte kunagi. Seegi on põhjus seostada teda just selle traagilise kümnendiga.

Lutsu "Kevade" anti välja nii Hitleri kui ka Stalini ajal (mõlemal korral Romulus Tiituse illustratsioonidega, nii et viimast võib nimetada 40. aastate menukunstnikuks).

Kuidas menukirjanik 40ndatel elas? Oma katus oli pea kohal ning maja jäi sõjas terveks. Kinni ei pandud, isegi Gestaposse ega KGBsse ei kutsutud. Viina müüdi nii saksa kui vene ajal ja kui ei müüdud, kõlbas puskar sama hästi. Raamatud ilmusid. Mida sa hing ikka rohkem tahta võisid?

Midagi positiivset sellest ajast ka: "Sõja ajal, kui kõik muud varandused kippusid väärtust kaotama, osutus raamat ainsaks kindlaks vahetuskaubaks, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna. Mitmed vanemad inimesed on rääkinud tollase raamatuostmise erakordsest ulatusest ja sellestki, et eriti "kõvaks valuutaks" osutus "Kevade". (Aivar Kull "Oskar Luts", 2007.)

1950ndad - Juhan Smuul

Viiekümnendate kirjanduselu nägi välja nagu pärisorjanduslik mõis. Üksikud härrad (August Jakobson, Leberecht) suplesid muretult külluses, suurem osa värises kupja (kriitiku) piitsa või koguni vangiraudade ees. Kupjad ise (Aira Kaal, Erni Hiir, Lilli Promet, Max Laosson) lasid küll piitsal hoolega välkuda, aga seda peamiselt hirmust, et soe koht kaob. Kirjutasid kõik kolm gruppi aga täpselt ühtmoodi. Smuul ei kuulu ühegi malli alla. Ta oli vist kõige siiram kommunist kirjanike seas, aga samas üks andekamaid. Smuulil polnud nooruse ja päritolu tõttu eesti ajast luukeresid kapis. Seet&otild e;ttu mõjub tema looming orgaaniliselt. "Vaese rannapoisi" aususest räägib tragikoomiline situatsioon aastast 1956, kui Smuul üritas Stalini kultuse hukkamõistu järel ka enda üle kõnetoolist kohut mõista, ametivennad aga takistasid teda, sest muidu pidanuksid nad ise järgmised olema.

"Inimnäoga" menukirjanikuks sai Smuul aastal 1955, kui ilmus tema "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", mis pani heldima ka nii rafineeritud esteedi nagu Elo Tuglas: "Õhtul aga lugesin Tuklale Sirbist ja Vasarast Smuuli "Muhulaste imelikke juhtumisi".

Vaimukas lugemine. Ja nende järele hakkasin lugema rootsi muinasjutte, mis pole kaugeltki nii vaimukad."

Külluses suplejate elustandard jõudis ka raudse eesriide taha: "Suurte tõlkehonoraride tõttu peetakse Leberechti, Jakobsoni ja Smuuli nõukogude miljonärideks, neist esimene ja viimane armastavat ka eriti demonstreerida oma rikkust nii alalise pummeldamise kui uute autode ostmisega" (Aleksander Kaelas "Okupeeritud Eesti", Stockholm 1956).

Leberecht sai omanimelise tänava pärast surma (1961) Nõmmel, kuid see nimetati tagasi Ugala tänavaks. Jakobsonil pole omanimelist tänavat olnudki, sest "nimekaima nimekaimu" C. R. Jakobsoni oma oli Tallinnas juba olemas.

Aga Smuuli tee on Lasnamäel tänaseni alles.

1960ndad - Egon Rannet


Kuuekümnendatel olid kõik ENSV kirjanikud menukirjanikud. Mitte kunagi varem ega hiljem ei supelnud literaadid sedavõrd luksuses ja austuses. 1966. aasta kirjanike liidu kongress toimus Ülemnõukogu (praeguse Riigikogu) saalis ning sel puhul ilmus Sirbi ja Vasara erinumber! Eliitkirjanikud said korterid Tallinna südalinna uude majja Harju 1 (mõned isegi viietoalised), kus õndsalt segunesid äsjased pealekaebajad ja ohvrid. Kirjanike liidu liikmeile oli seadusega lubatud "loominguline ülepind".

Summadest annab aimu fakt, et sugugi mitte rikkaimate hulka kuuluv Ardi Liives sai 1966. aastal "Viini postmargi" filmivariandi eest 4000 rubla (pluss raamat ja lavastused).

Teema ega teostusega pead murda ei tulnud. Kõige kindlam oli kirjutada vaesest, kuid ausast ja töökast maainimesest, kes kunagi ei seksi, aga kelle elus on olnud muid katsumusi (näiteks vend oli Eesti Leegionis, tütar kolis linna elama).

Vaapo Vaher kirjutab monograafias "Imelaps, kellest ei saanud geeniust" (mida võib nimetada ka ENSV kirjanduse ja näitekunsti reisijuhiks): "Egon Rannetist, kunagisest NSV Liidu menu dramaturgist, on postuumselt kujundatud kohutav koletis, jätis, monstrum, kimäär. Pea kõigi memuaristide kirjatöödes, kus teda meenutada võetud, kerkib Rannet esile jõhkra julmur-barbarina, kohati otse päikest varjutava mütoloogilise metsalisena, kelle loomust täitis pilgeni vaid üks saatanlikult hüperboliseeritud omadus - Pahe."

Neljaklassilise haridusega endine sadamapätt Rannet ise kirjutas 1962 oma lemmikkirjanikust: "Ja Gorkilt saan ka praegu nõu ja abi alati, kui seda vajan." Kuhu see nõu ja abi kadusid, ei tea, aga Gorki-nimeliselt autotehaselt sai Rannet abi Volga kujul. Millel ta kere siniseks, katuse valgeks ja armatuurlaua mustaks lasi värvida ja siis parteimaja ette sõitis.

Ranneti menukirjaniku staatuse aluseks oli näidend "Kadunud poeg", mida 1959. aastal mängiti rohkem kui 170s NSV Liidu teatris ja mis oli sel aastal 7137 korraga enim etendatud näidend Nõukogudemaal üldse. Sisult on tegu jõleda propagandasoperdisega Läänest diversandina Eesti NSVs se saadetud väliseestlasest, kes siin nõukogude korra vääramatus üleolekus veendub, kapitalismi alatused maa põhja neab ja ümber sünnib. Aga kuuekümnendatel nimetati seda "tugeva sotsiaalse kõlaga psühholoogiliseks draamaks".

Ilmselt parim, mida Rannet Eesti kirjandusele andis, on aines kaheks toredaks paroodiaks: Huko Lumeti "Küülikud" (Rannetil "Haned") ja Uno Lahe "Juriidiline twist" ("Kriminaaltango").

Mõlemad kinnitavad Ranneti kui näitekirjaniku lamedust ja konjunktuurlust vääramatu jõuga.

1970ndad - Jaan Kross

Seitsmekümnendatel muutus kirjanike majanduslik seisukord oluliselt. Mitte et nad vaesemaks oleksid jäänud, aga edukamad liharaiujad, kolhoosikalurid ja autolukksepad jõudsid elustandardis järele ja läksid möödagi. Pole siis ime, et radikaalselt muutus ka kirjandus: iroonilisemaks, intiimprobleemidesse süvenenumaks, eelkõige aga rahvuslikumaks.

Kuuekümnendate seosetu humanism, töö ülistamine ja seksi põlastamine kadusid mõne aastaga. Isegi Nooruse jutuvõistluse töödest võis lugeda olmevägistamisest. Kirjutati isegi Mustamäest (Mati Unt) või hullumajast (Teet Kallas).

Suurimad teened selles üleöö alanud rahvuslikkuse puhangus olid proosas Jaan Krossil ja Lennart Meril, luules Hando Runnelil ja Juhan Viidingul. Aga Kross oli kõige produktiivsem, kõige süvitsiminevam ja kõige soliidsem (no jah, kõige vanem ka). Tema ajaloolise ja eestlaste vaimu virgutava proosa algus langeb täpselt kümnendi algusse. Ilusti on öeldud EPL nekroloogis (28.12.2007): "Eestlaste vaimsuse järgi liigitamise korral oleks Jaan Kross kahtlemata esimese järgu aadlimees, kohaliku ajaloo tegelikkusest paralleeli tuues ehk koguni rüütelkonna peamees XX sajandi teisel poolel, sest just esimesena võrdsete hulgas on ta kodumaad teeninud, nagu seisus on kohustanud."

70ndate menukirjanikud ei olnud rahvuslased mitte ainult oma loomingu, vaid ka tegudega.

Eestlaste nigela iibe päästmiseks sündis neil ikka palju lapsi, enamik just seitsmekümnendatel.

Selle omaduse poolest erinesid nad oma eelkäijatest kõvasti. Ka nelja lapsega Jaan Kross kuulub selles arvestuses tegijate hulka.

1980ndad - Raimond Kaugver

Raimond Kaugveril oli ehtne menukirjaniku karakter. Ta oli mitmekülgne, andekas, elujanune ja hasartne. Oli härras- ja naistemees. Abivalmis sõber ja väsimatu peoloom. Kirjanikuna haarav ja pealiskaudne. Endise soomepoisina tuli tal viis aastat Siberis kinni istuda ja sealt pääsnuna tuli elult võtta, mis võtta annab, kaotatud aega tagasi teha. Kaugver kirjutas romaani valmis kuu ajaga (rohkem kui ühe romaani aastas ühelt autorilt kirjastus niikuinii ei avaldanud), ülejäänud aja elas ja seikles. Teenis oma romaanide hiigeltiraažidega kõvasti raha, aga kaht ühtmoodi tassi tal majapidamises polnud.

Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus.

Mees võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg.

Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rek ord Eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kult orgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.

"Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," on meenutanud Teet Kallas. Saanud kuulsaks küll osalt omaeluloolise romaaniga "Nelikümmend küünalt" (1966), jäid tema menuromaanid just 1980. aastatesse: "Vana mees tahab koju" (1983), "Meie pole süüdi" (1984) ja "Kas ema südant tunned sa?" (1988), mille trükiarv oli 115 000. Nii palju polnud ühtki eestlase romaani ühe aasta jooksul trükitud ega hakata ka kunagi trükkima. Mitte kunagi enam ei saa ükski Eesti kirjanik nii menukaks, kui oli Raimond Kaugver.

1990ndad - Kaur Kender

See kümnend oli Eesti kirjandusele väga niru. Vähemalt eelmistega võrreldes. Kui kirjanike integreerimine totalitaarsete režiimide õukonda algas 1934. aastal üsna tasahilju ja kestis umbes viisteist aastat, siis selle protsessi lõpp oli lühike ja valus.

Uued tegijad (keda oli palju) veel ei suutnud end kehtestada, vanad (keda oli veel rohkem) ei osanud uutes oludes ümber kujuneda. Lisaks tähendas demokraatia raamatute kirjastamise turul paljude varem põranda alla sunnitud andetute, kuid visade kirjasolkijate väljapääsu ning kuna internet polnud veel levinud, trükiti grafomaanide rämps reeglina ka paberlehekülgedele.

Nii oli sellest kümnendist natuke isegi kohatu menukirjanikku otsida. Aga Kender sobitub mõnede iseloomulike omaduste poolest sellesse rolli kõige paremini. Rämeda loomingu ja karmide ülesastumistega Kender kehastas kõige paremini uut vaprat rahajanust maailma.

Tema esimene romaan "Iseseisvuspäev" (1998) tõi Eesti kirjandusse imetlev-iroonilises toonis vägivalla, rahajanu, jõhkra seksi, antifeminismi ja vaesuse kui inimest oma liigist eristava puude. Kender ise eristus menukirjanikest seega, et ei kuulunud kirjanike liitu. Teiseks oli ta ametilt copywriter (elukutse, mille olemust olnuks kuuekümnendatel jälle täiesti mõeldamatu selgitada - nagu sedagi, miks menukirjanik üldse mingit teist elukutset peab pidama). Ta suutis endast jätta ühtlasi nii kirjaniku kui ka eduka inimese imago ning see oli omas ajas eeskuju andev vägitegu. Nüüd juba mitmeid aastaid on mees kirjanduspõranda all.

2000ndad - Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk on vilka sulega ajakirjanik täpselt nagu Eduard Vildegi. Alustas humoristina nagu Vildegi, tema 1990. aastatel loodud Vabariigi Valvur Ivan Orav hulgub nagu igavene juut ajaleheveergude ja firmapidude vahel, neil päevil sõidab koos Lennart Meri kirjandusliku kujuga kogunisti koos Ameerikasse. Kivirähk on kirjutanud kaks ajaloolist romaani, neist aastatuhande hakul ilmunud "Rehepapp" (2000) on saanud tänaseks üldmõisteks ja "Mees, kes teadis ussisõnu" on väsimatult populaarne. Kuigi Vilde-pärasest ajaloolisest rahvuslikust triloogiast on tal veel üks romaan puudu, on Kivrähk kirjutanud näidendeid juba mitme näitekirjaniku jagu. Parematele neist ei saa siiamaani kuidagi pileteid. Ja Kivirähk on sündinud menukirjanik - alati lahe ja sõbralik, müttab raadios, võimeline täitma kõiksugu tellimusi, kirjutama igas asendis, olgu või õlletehasele Limpast või lastele Lottest. Ja alati nii palju Päevalehele, et saab sealt haigekassakaardi, mis on menukirjaniku elus püsimise möödapääsmatu tingimus.

Artikkel on siin.