Kiiksuga kirjutisi kirjandusklassikult

See on minu artikkel Õpetajate Lehele (ilmus 18.12.2009)

Raamatuletid on praegu nii lookas, et on väga raske nendel orienteeruda ja midagi jõuluks eriliselt põnevat, teistsugust üles leida. Teen valiku autori järgi ja valin Paul-Eerik Rummo.

Rummo teostest on praegu müügil 2005. aastal ilmunud “Kogutud luule” (SE&JS Kirjastus), 2006. aastal trükitud “Vigurilood. Lugemik, lugemiki” ja mullu üllitatud “Lakkhundikese jutud”, “Aknalaua Juss ja sõbrad” ning “Kui lähed teele koidu eel” – viimased neli on avaldanud TEA Kirjastus. Kõiki neid võiks nimetada kiiksuga kirjutisteks, igaühes on mingi vigur sees.

“Lakkhundikese juttude” raamatus on kuus mõnusat lugu, mis meenutavad hästi tuntud muinasjutte, aga autor on neile mitu toredat vinti peale keeranud. “Iga asja tasub vaadata mitme nurga alt, nii on elu huvitavam,” ütleb Rummo ise. Tema vigurijuttudes tegutsevad Punamütsike, Lumivalguke ja kolm põrsakesest, aga ka Lakkhundike, kes on päriselt olemas, ent väga haruldane. Ja kolm tüdrukut, kelle majja satub karu, kes on üks kolmest karust, kelle majja satub tüdruk, kes on pärit aga hoopis ühest teisest muinasjutust.

Rummo lasteraamat “Kui lähed teele koidu eel” sisaldab mitmes vormis

lõbusamat ja tõsisemat lugemist nii nooremale koolieale kui ka salme väiksemale õele-vennale ettelugemiseks. Osa tekste on kirjutatud laste kirjadena emale, niisiis sobib see raamat õigupoolest kõigile. Kui keegi on hädas, kust leida jõuluvanale lugemiseks luuletust, siis saab abi sellelegi murele, olgu see luuletus siis kas või kiiksuga:

“Mulle tuli jaaniööl

äkki jõulutuju,

tule ääres seisma jäin

nagu kivikuju. /--/”

Kõige jõululikum Rummo teostest on jõulunäidend “Aknalaua Juss ja sõbrad”.

Sel aastal on jõulunäidendid ilmselt kõik juba selgeks õpitud, aga tasuks järgmiseks aastaks kõrva taha panna, et võib lavastada ka näiteks loo ühest sussist ja tema sõpradest: kummikust, ujumislestast, tossust ja sandaalist. Aknalaua Juss on alles Reedale kingitud ja suss ei taipa,

miks ta on jõuluajal aknalauale passima pandud, ning Unejutumees viib ta rännakule läbi aastaaegade. Tegelasteks on veel haldjad ja tondid, päkapikud ja teised. Põnev igatahes, kuni selleni, et kummikusse on sokk unustatud ja sandaal õpetab sussi tantsima.Kui Paul-Eerik Rummolt kaheksakümnendatel aastatel küsiti, milles näeb ta oma kirjanikumissiooni, vastas ta muu hulgas: “Eestikeelsel kirjandusel on igal juhul kanda keele ülalhoidmise missioon ja selle kirja- ning trükisõnas fikseerimise missioon. Pole sugugi ükskõik, mida sa selles keeles ütled.” (Köst, E. “Looming ja lugemine”. Tallinn, 1986) Rummo teoseid lugedes ja õppides võime näha, et ta täidab seda missiooni täielikult, ja võiks isegi lisada: pole sugugi ükskõik, kuidas sa selles keeles ütled. Sest Rummo ütleb ääretult nauditavalt ja omanäoliselt, tema looming kuulub eesti uuemasse klassikasse.

“Lakkhundikese jutud” 


TEA Kirjastus,
2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kõva köide, 48 lk

“Kui lähed teele koidu eel”

TEA Kirjastus,
2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”
Illustreerinud Maarja Vannas
Kõva köide, 56 lk

“Aknalaua Juss ja sõbrad” 


TEA Kirjastus, 2008
Illustreerinud Ülle Meister
Kõva köide, 40 lk

„Risto Räppari” raamatud – muhe meeleolu garanteeritud!

„Kolimisauto keeras pruuni kortermaja ette. Risto Räppar ja tema tädi Roosa ronisid autost välja.” Risto Räppar ja tädi Roosa kolimisautoga kortermaja ees? Mis nüüd? Mis juhtuma hakkab? Ilmselt midagi põnevat. Kui majja tulevad uued elanikud, siis hakkab ikka nendega midagi juhtuma: nad ei tea, kes on nende naabrid ja kuidas nood trummimängusse suhtuvad, nad tutvuvad uute inimestega, eksivad ära ja… saavad ähvarduskirju.

Jah, raamatu „Risto Räppar ja viimane hoiatus” peategelane on muusikahuviline poiss, kes harrastab trummimängu, kuid see ei meeldi naabritele ja nii hakkavadki postkasti saabuma ähvarduskirjad. Ehkki Risto ja tema veidi isevärki tädi tahavad elada tavalist elu, satuvad nad väga kummalistesse seiklustesse.
Veel kummalisemad seiklused juhtuvad nendega raamatus „Risto Räppar ja kohutav

vorst”. Kes peale tädi Roosa võiks veel tulla mõttele hakata müüma hästi säilivat vorsti? Olgu selle mõttega, kuidas on, aga nii satuvad kaks kentsakat tegelast Ungarisse, kus pärast mitmesuguseid pööraseid juhtumisi satub tädi… vangikongi. Ja süüdi on tegelikult ainult üks kadunud king, sinine veoauto ja punane rahakott! Millega siis tädi on hakkama saanud? Kas Ristol õnnestub oma tädi päästa?

Need kaks raamatut kuuluvad lõbusasse Soome lasteraamatusarja „Risto Räppar”, mille on kirjutanud Sinikka ja Tiina Nopola. Neil on Risto Räppari lugusid veelgi, TEA kirjastuses on eesti keeles ilmumisjärge ootamas „Risto Räppar ja Nuudlipea”. Samadelt autoritelt on eesti keelde tõlgitud ka „Heinakübara ja Viltsussi” viis lustakat raamatut.

Risto lood on eesti keelde tõlkinud Kristiina Kass. Lõbusad ja pisut absurdsed illustratsioonid on raamatule loonud Aino Havukainen ja Sami Toivonen. Soomes on Räppari-raamatud väga populaarsed ning pole põhjust, miks ka eesti lapsed ei võtaks neid kergesti omaks: nii vaimukaid lugusid annab välja mõelda! „Risto Räppari” raamatuid on tore lugeda nii lapsel kui ka täiskasvanul – muhe meeleolu garanteeritud!

TEA kirjastus, 2008

Umbes 10-aastastele poistele, aga kindlasti ka kõigile teistele!