Lugemisveeb

Jaapani kirjandust

2010-11-07T01:03:00.001+02:00

Abe Kobo:
"Luitenaine"
"Neljas jääaeg"
"Härra S. Karma kuritöö"
Endo Shusaku:
"Meri ja mürk"
"Ajal, mil ma vilistasin"
Kawabata Yasunari:
"Mäe hääl"
"Lumine maa"
"Tuhat kurge. Vana pealinn"
Mishima Yokio:
"Kuldne tempel"
"Pärast banketti"
Murakami Haruki:
"Norra mets"
"Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"
"Kafka mererannas" – ei Kafkat ega mereranda
Yoshimoto Banana:
"Köök"
Soovitas Margit Juurikas 5. novembril 2010 Emakeeleõpetajate Seltsi sügispäevadel Tartus.

Kaks auhinnatud eesti naistekat Helju Petsilt

2010-09-04T19:40:00.000+03:00

"Õnneõiteta sirelid" (ilmunud) ja "Ussikuninganna Egle" (toimetamisel)
Pühalepa Teataja kirjutas juunis:
Helju Pets on Palade Põhikooli pikapäevarühma õpetaja ja näiteringi juhendaja, lisaks tegeleb Helju usinasti loometööga ja esimene suur saavutus "Õnneõiteta sirelid" on jõudnud raamatupoodidesse. "Õnneõiteta sirelid" märgiti ära Romaanivõistlusel 2008 kui parim naistekas. Tegemist on armastusromaaniga. Peategelane Heete asub Paadinina väikesaarele elama koos perega. Ootamatult sureb abikaasa Votele ja Heete peab üksi hakkama saama kolme lapse kasvatamise, talutööde, karmi looduse ja saarerahvaga, kes ei võta teda niipea omaks. Seda enam, et Heete elukutse oli Estonia teatri baleriin, sukeldub ta tundmatusse vette ja et ellu jääda, tuleb ületada palju takistusi. Tegevus toimub 80-ndatel, kolhoosiajal.
II osa "Ussikuninganna Egle" jäi samuti sõelale 96 käsikirja hulgast. Tegevus toimub kaasajal. Heete noorim laps Egle, kes kunagi tuli 7-aastasena koos vanematega saarele, saabub 28 aastat hiljem päriselt Silmu tallu ja hakkab Paadinina Põhikoolis algklasside õpetajaks. Eglel on selja taga sassiläinud elu, lahutus mehest ja kaasas urn tütre tuhastatud põrmuga. Mõlemas teoses on fantastilisi looduspilte (seda ütles žürii), armastust, vihkamist, naeru, nuttu, surma, kirevaid karaktereid, maalähedast mahlakust.
"Ussikuninganna Egle" peaks ilmuma II poolaastal 2010, või hiljemalt 2011. aastal (püüan kiiresti tometada!). "Kõikjal, kuhu silm ulatub, on vaid kadakad, kivid ja meri." Seda nägi Heete ja näeb ka Egle.
Helju käest on küsitud: Kas kirjutad endast? Vastus on range: ei! Kõik on välja mõeldud ja kui mõni leiab midagi ridade vahelt, on see tema enda asi. Helju on kirjutanud Palade PK näiteringile 7 näidendit, teinud 14 dramatiseeringut. Aastatel 1987-1989 mängis kolhoosi näitering kaht Helju näidendit "Kosjaviinad"
ja "Näärivana laua all". Perekeskuses aga lavastati "Kartulivõtuaeg" ja on olnud luuleõhtuid.
Helju ütleb ise: "Tegelikult olen ma sahtlisse kirjutaja. Minu puhul kehtib vist see: parem hilja kui mitte kunagi."

Pühalepa Teatajast
Minu toimetatud

Koolilugemisnimekiri

2010-09-02T19:39:00.000+03:00

Postimees kirjutab:
Kui veel sellele õppeaastal kehtivas kirjanduse ainekavas anti õpetajatele lihtsalt soovituslikud autorid, siis järgmisest aastast käiku minevas ainekavas on välja toodud ka konkreetsed raamatud, mille seast peaks õpetaja koos õpilastega valiku tegema.

Valik II kooliaste (5. ja 6. klass) soovitatud raamatutest:
Andrus Kivirähk «Sirli, Siim ja saladused»
Joanne Kathleen Rowling «Harry Potter ja tarkade kivi»
Ferenc Molnar «Pal-tänava poisid»
Jaan Rannap «Viimane valgesulg»
John Ronald Reuel Tolkien «Kääbik»
Aino Pervik «Arabella, mereröövli tütar»
Jaan Kross «Mardileib»
Oskar Luts «Kapsapea»
James Krüss «Timm Thaler ehk Müüdud naer»
Alan Marshall «Ma suudan hüpata üle lompide»

Valik III kooliaste (7.-9. klass) soovitatud raamatutest:
Sass Henno «Mina olin siin»
Albert Kivikas «Nimed marmortahvlil»
Andrus Kivirähk «Rehepapp»
Diana Leesalu «Mängult on päriselt»
Helga Nõu «Kuues sõrm»vm noorsooromaan
Paulo Coelho «Alkeemik»
William Golding «Kärbeste jumal»
Katrin Reimus «Haldjatants»
Aidi Vallik «Kuidas elad, Ann?» või «Mis teha, Ann?» või «Mis sinuga juhtus, Ann?»
Üks Terry Pratchetti romaan omal valikul
Jerome David Salinger «Kuristik rukkis»
Jaan Kross «Väike Vipper»

Valik gümnaasiumis soovitatud raamatutest:
Toni Morrison «Armas»
Fjodor Dostojevski «Kuritöö ja karistus»
Jack London«Martin Eden»
Kurt Vonnegut «Tapamaja, korpus viis»
John Fowles «Maag»
Mati Unt «Sügisball»
Kaur Kender «Yuppiejumal»
Mihkel Mutt «Rahvusvaheline mees»
Nick Hornby «Maoli»
Michael Cunningham «Tunnid»
Harold Pinter «Majahoidja»
Sofi Oksanen «Puhastus»

Allikas Postimees

Helju Pets, "Õnneõiteta sirelid"

2010-06-03T23:21:00.000+03:00

Raamatu tagakaanelt:
Heete elamaasumine Silmu talusse väikesel Paadinina saarel ei läinud õigupoolest valutult. Vaevalt oli endine baleriin saanud lihtsa saareeluga kohanema hakata, kui abikaasa Votele suri ning naisel tuli üksi hakkama saada nii talukoha kui kolme lapse toitmise ja kasvatamisega.
Mõistagi hakkas Heete ümber otsekohe tiirlema hulgaliselt kosilasi, kuid tema süda tegi sootuks teistsuguse, ootamatu valiku ning alguse sai asjaosalistele kõike muud kui lihtne armastuslugu.
311-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Tänapäev 2010
Kuigi tegevus toimub 1980. aastatel ehk kolhooside ajal, oli siiski hea ja ladus lugemine. Sündmused on üsna uskumatud – baleriin läheb mehe juurde Hiiumaale talu pidama (ent jääb peatselt leseks ning tal tekib armastus ühe noore mehe vastu) –, aga väga elavalt kirja pandud. Mis seal salata, töristasin lõpu poole ka pisaraid.
Raamat on kirjutatud armsalt natuke hiiumaalikult, sestap ei raatsinud autori stiili eriti muuta.
Oodata on järge, peategelaseks Heete tütar Egle. Sügiseks peaks valmis saama.
Minu toimetatud

Mihkel Raud, "Musta pori näkku"

2009-12-30T16:06:00.004+02:00

Raamatu tagakaanelt:

Mul on harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada.Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.
Mihkel Raud
280 lk, tavaformaat, pehme köide
Tammerraamat 2008

Alguses, esimesed kümmekond lehekülge ei meeldinud mulle üldse, kaalusin ka pooleli jätmist, aga lugesin siiski edasi. Kokkuvõtteks päris meeldis, mõned kohad küll välja arvatud. Liikusin vanasti ajakirjanike seltskonnas, sestap tuli mõni koht veidi tuttav ette. Üks isiklikult hästi tuttav tegelane oli ka sees.

Justin Petrone, "Minu Eesti (1. osa). Kas lubate elada?"

2009-12-27T16:02:00.002+02:00

Raamatu tagakaanelt:

«See on nii romantiline!» Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.
Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.
Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.
Justin Petrone
Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool
352 lk, tavaformaat, pehme köide
Petrone Print 2009

Keegi on kuskil selle raamatu kohta öelnud, et see pole Eestist, vaid Epust. Olen täitsa nõus. Aga oli huvitav lugeda.

Molly Brown, "Viirus"

2009-12-25T15:59:00.001+02:00

Tiritamme kodulehelt:
2009. aastal õnnestub luua esimene inimesekujuline bioraal. Bioarvutid jõuavad peagi äratundmisele, et tegelikult pole neile enam inimesi vajagi ja 2022. aastal toimub Ühepäevane sõda, mille ainult vähesed inimesed üle elavad, ja enamik nendest, kes jäävad, muutub steriilseks, ülejäänud sünnitavad aga enamjaolt mutante, kes kaua ei ela.
2072. aastal tabab suurlinnadesse veel järele jäänud elanikke halastamatu viirus. Arvutid on otsustanud anda viimase lahingu.
Ent nad on küll võimelised looma materiaalseid väärtusi ja tarkvara, kuid ei suuda ilma inimesta paljuneda...
Molly Browni piisavalt realistliku fooniga ulmelugu võiks tegelikult vaadelda ka kui hoiatusromaani – millised ohud varitsevad meid tehnokeskkonna järelemõtlematul loomisel ja arendamisel. Inimkond võib küll lahendada energiaprobleemi, jõuda infotehnoloogia arendamisel tasemele, mida me hetkel veel hästi kujutledagi ei oska, ent mis on selle hind? Probleem on terav seda enam, et nüüdisaeg tõestab üsna veenvalt: me võime küll tulevasi probleeme ette näha, kuid harjumuspärasest eluviisist ja -keskkonnast loobumiseks ei piisa meil tavaliselt selgroogu.
Seekord jääb veel peale inimene.
Kui kauaks?
Inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik
168 lk, tavaformaat, pehme köide

Sarjast 10 pluss
Tiritamm 2001

Keskpärane ulmekas, kuigi lõpu poole läks päris huvitavaks. Kehvasti toimetatud, des-lauselühendi vale komastamine häiris. Ostsin kunagi sellepärast, et maksis ainult 10 krooni, ja lugesin nüüd sellepärast, et otsustada, kas lasta õpilastel ka seda lugeda. Soovitada ei julge, aga maha vaikima ka ei pea.

Kiiksuga kirjutisi kirjandusklassikult

2009-12-18T22:42:00.010+02:00

See on minu artikkel Õpetajate Lehele (ilmus 18.12.2009)
Raamatuletid on praegu nii lookas, et on väga raske nendel orienteeruda ja midagi jõuluks eriliselt põnevat, teistsugust üles leida. Teen valiku autori järgi ja valin Paul-Eerik Rummo.

Rummo teostest on praegu müügil 2005. aastal ilmunud “Kogutud luule” (SE&JS Kirjastus), 2006. aastal trükitud “Vigurilood. Lugemik, lugemiki” ja mullu üllitatud “Lakkhundikese jutud”, “Aknalaua Juss ja sõbrad” ning “Kui lähed teele koidu eel” – viimased neli on avaldanud TEA Kirjastus. Kõiki neid võiks nimetada kiiksuga kirjutisteks, igaühes on mingi vigur sees.

“Lakkhundikese juttude” raamatus on kuus mõnusat lugu, mis meenutavad hästi tuntud muinasjutte, aga autor on neile mitu toredat vinti peale keeranud. “Iga asja tasub vaadata mitme nurga alt, nii on elu huvitavam,” ütleb Rummo ise. Tema vigurijuttudes tegutsevad Punamütsike, Lumivalguke ja kolm põrsakesest, aga ka Lakkhundike, kes on päriselt olemas, ent väga haruldane. Ja kolm tüdrukut, kelle majja satub karu, kes on üks kolmest karust, kelle majja satub tüdruk, kes on pärit aga hoopis ühest teisest muinasjutust.

Rummo lasteraamat “Kui lähed teele koidu eel” sisaldab mitmes vormis

lõbusamat ja tõsisemat lugemist nii nooremale koolieale kui ka salme väiksemale õele-vennale ettelugemiseks. Osa tekste on kirjutatud laste kirjadena emale, niisiis sobib see raamat õigupoolest kõigile. Kui keegi on hädas, kust leida jõuluvanale lugemiseks luuletust, siis saab abi sellelegi murele, olgu see luuletus siis kas või kiiksuga:

“Mulle tuli jaaniööl

äkki jõulutuju,

tule ääres seisma jäin

nagu kivikuju. /--/”

Kõige jõululikum Rummo teostest on jõulunäidend “Aknalaua Juss ja sõbrad”.

Sel aastal on jõulunäidendid ilmselt kõik juba selgeks õpitud, aga tasuks järgmiseks aastaks kõrva taha panna, et võib lavastada ka näiteks loo ühest sussist ja tema sõpradest: kummikust, ujumislestast, tossust ja sandaalist. Aknalaua Juss on alles Reedale kingitud ja suss ei taipa,

miks ta on jõuluajal aknalauale passima pandud, ning Unejutumees viib ta rännakule läbi aastaaegade. Tegelasteks on veel haldjad ja tondid, päkapikud ja teised. Põnev igatahes, kuni selleni, et kummikusse on sokk unustatud ja sandaal õpetab sussi tantsima.Kui Paul-Eerik Rummolt kaheksakümnendatel aastatel küsiti, milles näeb ta oma kirjanikumissiooni, vastas ta muu hulgas: “Eestikeelsel kirjandusel on igal juhul kanda keele ülalhoidmise missioon ja selle kirja- ning trükisõnas fikseerimise missioon. Pole sugugi ükskõik, mida sa selles keeles ütled.” (Köst, E. “Looming ja lugemine”. Tallinn, 1986) Rummo teoseid lugedes ja õppides võime näha, et ta täidab seda missiooni täielikult, ja võiks isegi lisada: pole sugugi ükskõik, kuidas sa selles keeles ütled. Sest Rummo ütleb ääretult nauditavalt ja omanäoliselt, tema looming kuulub eesti uuemasse klassikasse.

“Lakkhundikese jutud”  

TEA Kirjastus, 2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas”Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kõva köide, 48 lk

“Kui lähed teele koidu eel”

TEA Kirjastus, 2008
Sari “TEA lasteraamatute varalaegas” Illustreerinud Maarja Vannas
Kõva köide, 56 lk

“Aknalaua Juss ja sõbrad”  

TEA Kirjastus, 2008
Illustreerinud Ülle Meister
Kõva köide, 40 lk

Tiia Selli, "Kass Kriibik"

2009-12-16T22:50:00.003+02:00

Raamatukoist:

Tiia Selli lasteraamat räägib Kriibikust, kelle turvaline kodukassi põli saab

otsa hetkel, mil ahnepäits Kriibik hüppab tänaval peatunud kalaautosse, et pisut maiustada.
Auto juurde naasnud juht, kes kassipoega ei märka, lööb tagaukse pahaaimamatult kinni ning jätkab reisi. Kriibikul algab põnev, ohtlik ja seiklusrikas elu.
«Kass Kriibik» on teine lasteraamat, mis Tiia Selli on kirjutanud. Varem on tema sulest ilmunud «Neletriin ja Kapi-Kaarup».
Illustratsioonid Kadi Kurema

184 lk, tavaformaat, kõva köide
Tänapäev 2009

Minu toimetatud

Mark Haddon, “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”

2009-12-13T00:05:00.004+02:00

Raamatu tagakaanelt:

Tuntud lastekirjaniku, raamatukunstniku ja stsenaristi üllatuslik raamat, mida nimetati möödunud kevade kõige oodatumaks teoseks Inglismaal.Seda võib nimetada omamoodi mõrvajuhtumi uurimiseks. Mõrvatud on koer ja mõrvarelv on aiahark. Uurijaks ja jutustajaks on viieteistkümne aastane Christopher Boone. Ta ei ole aga tavaline teismeline, sest ta põeb Aspergeri tõbe, üht autismi vormi. Ta teab väga palju matemaatikast ja loogikast, kuid väga vähe inimestest ja eriti nende tunnetest. Ta armastab nimekirju, seaduspärasid ja tõde. Ta vihkab kollast ja pruuni värvi, ega taha, et teda puudutataks. Tema maailm on olnud seni väga piiratud, kuid otsus koera surma uurida, toob tema jaoks kaasa ootamatud tagajärjed.

Tõlkinud Triin Tael.

Ilmumisaasta 2003

Kirjastus Varrak
KK, 264 lk

Kirjutasin Tartu Ülikooli avatud ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajate täienduskoolituse “Ülevaatekursus Briti uuemast kirjandusest” lõpetuseks arvestustöö teemal "Kuidas kasutada Mark Haddoni teost “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” 8. klassi kirjandustunnis".

Võttis ikka nädalakese aega – ega ma saa siis üle jala midagi teha, ikka põhjalikult. Tegelikult jäin päris rahule, kuigi sinna annaks palju asju juurde kirjutada.

See on väga hea raamat, soovitan kõigile, eriti õpetajatele, eriti HEV-õpilaste õpetajatele.

Ene Sepp, "Medaljon"

2009-11-30T20:41:00.004+02:00

Tagakaanelt:

15-aastane Heidi elab igati hästi toimivas maailmas, kuni saab saatusliku sõnumi... Järgmisel hetkel avastab seni nii korralik ja sõnakuulelik tüdruk ennast purjuspäi peaaegu jõkke kukkumas. Ootamatu võõras muudab tema käekäiku veel rohkem ja enne, kui tüdruk arugi saab, on tal uued sõbrad, probleemid koolis, tülid emaga. Lõputud peod ja üha uued mured keeravad Heidi senise elu pea peale. Kas tal on lootust see jälle rööbastele sättida või saab temast vaid osa allakäinute statistikast?

197-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat

Sari "Tänapäeva noorsooromaan"
Tänapäev 2009

Mailis (9. kl) kirjutas:

Ene Sepa “Medaljon” on väga põnev noorteraamat, mis räägib noorest tüdrukust ja tema muredest ning suhtest ühe kena noormehega, kellega ta juhtumisi kohtub ühe silla all. Juttu tuleb ka veel tüdruku suhetest emaga ja isaga, kes polegi tegelikult tema päris isa. Tüdruk armastab isa kõige rohkem, sest emaga ta tülitses pidevalt. Raamat räägib veel alkoholi ja suitsu kasutamisest. Sõpradest, kes siis on, kui tegeled selliste asjadega nagu joomine ja suitsetamine.
Raamat oli minu jaoks väga põnev. Raske oli seda käest panna, sest see oli lihtsalt nii huvitav ja rääkis kõigest, mis tänapäeval noortega toimub, ja suhetest vanematega.
Sellest raamatust saab teada, mida tuntakse siis, kui kaotatakse väga lähedane inimene nii kergesti. Keegi ei oskagi alguses aimata, kui kergesti on võimalik väga lähedane inimene kaotada mingi rumala vea või muu asja pärast.
Soovitan seda raamatut sellepärast lugeda, et see raamat räägib täpselt sellest, millega noored tegelevad ja millised mured neil on. Seda saadakse ka teada, kuidas lapsed ei taha oma kurbadest asjadest vanematega rääkida.
See raamat aitab mõista vanematel näiteks, miks nende lapsed vahel nii endasse tõmbunud on ja ei taha millestki rääkida. Ja ka seda, miks lapsed vahel nii tigedad nende peale on. Hästi põnev ja huvitav raamat. Soovitan kohe kindlasti kõigil lugeda.

"Raamat", koostanud Maarja Kangro

2009-11-28T19:33:00.007+02:00

Raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt

Koostanud Maarja Kangro

Selle raamatu teema on raamat; värske raamatuteemalise luuletusega on siin esindatud 28 eesti luuletajat.
Raamat on nii vana ja tähtis asi, et on kindlasti (veel ühe) omateemalise raamatu ära teeninud.
28 eesti luuletajat pakuvad oma raamatunägemusega lugejale hea valiku stiilinäiteid, nii et see antoloogia on ühtlasi väike portreede kogumik: ühel ja samal teemal luuletades tulevad poeetide eri käekirjad ja mõtteliikumised reljeefselt esile. Loodetavasi on lugejal põnev jälgida, mis suundades võib raamatust mõtleva inimese mõte liikuda.
Käesolev raamat on mõeldud ka teisi raamatuid edasi aitama: nimelt annetab AS Apollo Raamatud osa käesoleva valimiku müügituludest maakoolide raamatukogudele raamatute ostmiseks.

Ilmumisaasta 2009
Kirjastus Apollo Raamatud
PK, 80 lk

Üks luuletus Timo Maranilt

Kirjutada raamat,

teha laps,

istutada puu.

See Jose Marti üleskutse

on omajagu ökoloogiline.

Sest millele sa kirjutad

raamatuid, kui pole puid,

ja kellele sa kirjutad

raamatuid, kui ei ole lapsi.

Kõigest saab kord muld,

aga mullastki kasvavad

uued puud ja raamatud,

kirega loetud raamatutest

uued lapsed.

Puud, lapsed ja raamatud

on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda

puu all ja lugeda lapsele

raamatut.

Väga hea artikkel Õpetajate Lehes

2009-11-20T21:41:00.000+02:00

Vaata siit: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2436

60 aasta 60 parimat raamatut

2009-11-18T19:59:00.004+02:00

Briti väljaanne Times tegi nimekirja viimase 60 aasta jooksul välja antud raamatutest, mida võib parimateks pidada. Nimekirjas on esindatud nii tõsisema kui ka vähem tõsise sisuga raamatud ning isegi tabuteemasid käsitlevad teosed.
1949 – George Orwell "Nineteen Eighty-Four"
1950 – C. S. Lewis "The Lion, the Witch and the Wardrobe"
1951 – J. D. Salinger "The Catcher in the Rye"
1952 – P. G. Wodehouse "Pigs Have Wings"
1953 – Ian Fleming "Casino Royale"
1954 – William Golding "Lord of the Flies"
1955 – Vladimir Nabokov "Lolita"
1956 – Dodie Smith "The Hundred and One Dalmatians"
1957 – Boris Pasternak "Doctor Zhivago"
1958 – Graham Greene "Our Man in Havana"
1959 – Giuseppe di Lampedusa "The Leopard"
1960 – Harper Lee "To Kill a Mockingbird"
1961 – Joseph Heller "Catch 22"
1962 – Doris Lessing "The Golden Notebook"
1963 – Sylvia Plath "The Bell Jar"
1964 – Len Deighton "Funeral in Berlin"
1965 – Frank Herbert "Dune"
1966 – Jean Rhys "Wide Sargasso Sea"
1967 – Michael Frayn "Towards the End of the Morning"
1968 – Arthur C. Clarke "2001"
1969 – John Fowles "The French Lieutenant’s Woman"
1970 – Joan Didion "Play it as it Lays"
1971 – Don DeLillo "Americana"
1972 – Richard Adams "Watership Down"
1973 – J. G. Ballard "Crash"
1974 – Erica Jong "Fear of Flying"
1975 – Stephen King "Salem’s Lot"
1976 – Tom Robbins "Even Cowgirls get the Blues"
1977 – Philip K. Dick "A Scanner Darkly"
1978 – John Irving "The World According to Garp"
1979 – John le Carré "Smiley’s People"
1980 – Anthony Burgess "Earthly Powers"
1981 – Alasdair Gray "Lanark"
1982 – Isabel Allende "The House of the Spirits"
1983 – Graham Swift "Waterland"
1984 – Martin Amis "Money"
1985 – Gabriel Garcia Marquez "Love in The Time of Cholera"
1986 – Carl Hiaasen "Tourist Season"
1987 – Saul Bellow "More Die of Heartbreak"
1988 – Michael Moorcock "Mother London"
1989 – Jeannette Winterson "Sexing the Cherry"
1990 – Elmore Leonard "Get Shorty"
1991 – Ben Okri "The Famished Road"
1992 – Ben Okri "The Secret History"
1993 – Irvine Welsh "Trainspotting"
1994 – James Kelman "How Late it Was, How Late"
1995 – Philip Pullman "Northern Lights"
1996 – Frank McCourt "Angela's Ashes"
1997 – J. K. Rowling "Harry Potter and the Philosopher’s Stone"
1998 – Haruki Murakami "The Wind-up Bird Chronicle"
1999 – J. M. Coetzee "Disgrace"
2000 – Margaret Atwood "The Blind Assassin"
2001 – Jonathan Franzen "The Corrections"
2002 – Ian McEwan "Atonement"
2003 – Audrey Niffenegger "The Time Traveler’s Wife"
2004 – Alan Hollinghurst "The Line of Beauty"
2005 – Stephenie Meyer "Twilight"
2006 – Cormac McCarthy "The Road"
2007 – Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns"
2008 – Joseph O’Neill "Netherland"
2009 – Sarah Waters "The Little Stranger"
Artikkel on siin.

Isehakanud tsensuur

2009-11-18T19:44:00.000+02:00

Loe siit.

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik"

2009-11-14T21:01:00.006+02:00

Raamatukoi lehelt:
BJ on üle kolmekümne vallaline naine ja tema vallalisust hõõruvad talle nina alla kõik abielus tuttavad. Mida aga võtta ette, kui kõik tuttavad mehed on kas abielus, homod või armastavad jubedaid kampsuneid? Kas aitaks sellest, kui jätaks maha suitsetamise, magusa söömise ja püüaks saavutada sisemist rahu?
Tänapäeva naise dilemmad humoorikas päevikuvormis.
Inglise keelest tõlkinud Kersti Tarien
304-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites romaan
Varrak 1998

Valisin meelega selle vana väljaande, sest see on minu toimetatud.

Lisasin täna selle postituse siia, sest osalesin just Tartu Ülikooli avatud ülikooli täiendusõppeprogrammis eesti keele ja kirjanduse õpetajatele "Ülevaatekursus Briti uuemast kirjandusest" (lektor Ene-Reet Soovik). Seal oli sellest juttu kui tibikirjanduse (chick lit) heast näitest.

Epp Annus, "Kuidas kirjutada aega"

2009-11-10T20:14:00.008+02:00

Sisukord:

¤ Mis on narratiiv
¤ Sõnad ja maailmad
¤ Kohalolu, võimalikkus ja muutumine

¤ Kuidas mõista aega
¤ Aja kirjutamine: rütm ja katkestus
¤ Aja kirjutamine: algus ja lõpp
¤ Igavikku ajaks vermides: Madis Kõivu mälu-uuringud, algusest lõpuni
¤ Kuidas peatada aega: kirjutuse olevik
¤ Kirjutamine ja surm
¤ Pidevus ja hetk
¤ Kokkuvõtteks: kuidas kaardistada jutustatud aega
Uurimus on valminud aastail 1997-2001.
364-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites 5. raamat sarjast oxymora
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2002

Väljavõtteid sellest raamatust:
Kuidas kirjutada aega? Aega ei saa kirjutada. Aeg on selleks liiga abstraktne. – Lk 11

*
Liikumine, kestus vs paigalseis, moment, nüüdhetk. Lugeja nüüdhetk, paigalseis on see, milles vibides lükkub tähendus aina edasi, aga kus on võimalikud ka harvad epifaanilised hetked. – Lk 143–144

*
Aristoteles alustab aja uurimist muutusest. Aega mõistetakse ennekõike muutusena, aga muutus on asjus, mis muutuvad, mitte ajas. Muutus võib olla kiiren või aeglasem, aeg mitte. – Aega aga ajaliselt defineerida ei saa, aeg ei ole muutus. – Lk 145

*
Ent aeg ei seisa ka muutustest lahus, jätkab Aristoteles. Kui me ei muutu, siis tundub meile, et ka aeg ei liigu edasi. – Lk 145

*
Aeg on niisiis muutuste arv eelneva ja järgneva vahel, ja ta on pidev; pidev ja jagatav. Nüüdhetk on aja ühenduskoht. Aeg on igal pool, aga samas, enne ja pärast ei ole seesama aeg, sest nüüdhetked on erinevad. – Lk 146

*
Augustinuse järgi on võimatu fikseerida mis tahes nüüdhetke – sest “nüüd” on pidevas liikumises, elu kulgu ei saa peatada. “Nüüdi” tabamiseks on alati kas liiga hilja või liiga vara. Olevik on olemas vaid iseenda eitusena. – Lk 150

*
Oleviku loomuseks on oma olevikulisust eitada, sest paigalpüsiv olevik tähendaks ajalisuse sfäärist igavikku ümberasumist. Olevik, et ta oleks olemas, peab olema olematu, peab pidevalt iseenese eest põgenema. Oleval ei ole mingit kestust, oleval ei saa olla kestust. – Lk 150

*
Augustinus küsib edasi: kus on tuleviks ja minevik? Ta leiab, et nad ei saa olla kusagil mujal kui olevikus. Sest möödunud sündmusi ennast ju käesoleval hetkel enam ei ole ja tulevast veel ei ole. Lk 150–151

*
Aga ma ei taju seda, ma ei taju aja liikumist, ma ei taju, et ma oleksin asetunud ajas ümber – ma ei ole seda teinud. Ainult see, mis hetk tagasi oli olevik, on nüüd saanud minevikuks, ja minu praegune olevik oli sel läinud hetkel veel tulemata. – Lk 155

*
Kui tegelikus maailmas tuleb nüüdpunktide paigaleseadmiseks midagi teha (püüda meelde tuletada, kui palju aega on möödunud viimasest külaskäigust vanaema juurde), siis kirjanduslik tekst liigub ise ühest nüüdpunktist teise, koosneb tavaliselt teatava pikkusega ajalistest tsüklitest, mis algavad punktistatud olevikuhetkest. – Lk 161

*
Ajal ei ole algust ega lõppu ja samas on aeg pidevalt nii algamas kui ka lõppemas, see tähendab, pungil erinevaist algustest ja lõppudest. Narratiiv aga, vastupidi aja püsikulgemisele, selle alguste ja lõppude lõpmatule hulgale, näib kusagilt algavat ja kusagil lõppevat – tal näib olevat üks algus ja üks lõpp. – Lk 181

Tiina Saar, "Tee unistuste töökohani"

2009-08-29T16:19:00.003+03:00

Läksin Rocca al Mare keskusse õieti ainult selleks, et osta raamatupoest üks raamat, Tiina Saare "Tee unistuste töökohani". Sellepärast, et seal on üks artikkel ka minu õest, kes on eluaeg olnud kokk, aga nüüd juhib haiglate toitlustust.
See artikkel oli küll väga hästi kirjutatud.
Rahva Raamatu kodulehelt:

Kas unistuste töökoha saame siis, kui tööle klaperjahti peame, või siis, kui vaikselt elu ja enese üle mõtiskleme? Või koosneb tööõnn ja rahuldust pakkuv karjäär millestki enamast kui vaid töö ise? Ühte ja kindlat vastust neile küsimustele või tööõnne valemit pole olemas. Pole ka sirget teed, kuidas leida see oma ja õige ala.Sellest raamatust leiate kuhjaga inspiratsiooni, kuidas oma ellu rohkem rõõmu ja rahuldust tuua. Kuidas leida unistuste töökoht, teha targemaid karjäärivalikuid, saada valituks, saada tööd ja nautida elu. Lisaks eneseabiharjutusi ja hinnatud asjatundjate soovitusi. Marko Reikop, Aune Past, Reet Aus, Tauri Tallermaa, Kristjan Port jt teada-tuntud inimesed räägivad isiklikest kogemustest ja oma karjäärist. Raamatu lõpust leiate välismaal töötavate eestlaste soovitusi, kuidas Eestist väljaspool edukas olla.

Sofi Oksanen, "Puhastus"

2009-08-08T16:53:00.007+03:00

Raamatukoist:

«Puhastus» on eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Raamat räägib mitu põnevat, valusat, omavahel põimuvat lugu.
Romaan kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, süžeeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.

Soome keelest tõlkinud Jan Kaus

Varrak 2009

318 lk, kõva köide

Mulle põhimõtteliselt meeldis. Oli ka päris hästi tõlgitud, aga mind kui paadunud toimetajat segasid apsakad, mis olid sisse jäänud (mitte näpukad, vaid muud vead).

Meeldisid hea sõnakasutus ja huvitavad väljendid-kordused, ajuti häiris, et nendega oli vahel liiale mindud.

Tammsaare, "Tõde ja õigus" 3. osa

2009-07-26T16:41:00.004+03:00

Raamatukoist:

«Tõe ja õiguse» III köite kirjutas Tammsaare 1931.a. suvekuudel Elvas. Majanduskriisi kõrgajal kirjutatud romaan kannatas olude ja ahistavate välistingimuste tõttu kõige rohkem, mis peegeldub ka teose kvaliteedis. Ka kiirustav loomine on jätnud oma jälje III osa suhteliselt nõrgemale kvaliteedile.
III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest, revolutsiooni kõrgpäevadest, millal ta töötas «Teataja» toimetuses. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, kesksele kohale tõusevad selles oktoobrikuu sündmused - Tallinna veresaun 16. oktoobril, tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem, revolutsioonivõitluse süvenemine ja eri suundade väljakujunemine revolutsionääride seas. Revolutsioonisündmuste kujutamine kulmineerub sõjaseaduse kehtestamisega ja võitlussalkade maaleminekuga, mõisate põletamise ja karistussalkade aktsioonidega. Selles dramaatilises ajaloolises panoraamis on jälgitud peategelase Indrek Paasi saatust ja kujunemislugu.
H. Puhvel

264 lk

8. raamat sarjast "A. H. Tammsaare Kogutud teosed"

Eesti Raamat 1982

Hakkasin seda lugema pärast Tallinna Linnateatri etenduse "Wargamäe Wabariik" vaatamist Vargamäel. See lavastus oli sootuks teistsugune kui raamat, osa asju oli täiesti pea peale pööratud. Mõnes mõttes see ei meeldi mulle. Eraldi võttes meeldisid mulle nii lavastus kui ka raamat. Nautisin Tammsaare raamatut, kuigi seda peetakse "Tõe ja õiguse" viiest osast kõige igavamaks ja raskemaks.

Ketlin Priilinn, "Väike kuninganna"

2009-06-05T21:37:00.004+03:00

Raamatukoist:

Kaheksa-aastane Bianka armastab väga muinasjutte lugeda ning unistab võimalusest ka ise nende sekka sattuda. Õnneliku juhuse tõttu saab tema soov teoks ja tüdruk leiab end haldjate, näkineidude ja muude muinasjutuolendite keskelt. Paraku saab Biankale peagi selgeks, et isegi muinasjutumaal ei ole kõik nii ilus ja tore, kui ta oli arvanud. Selle maa elanikel näib olevat mingi sünge saladus, millest keegi rääkidagi ei julge.

164 lk, tavaformaat, kõva köide

Sari "Minu esimene raamat"
Tänapäev 2009

Minu toimetatud

Philippe Delerm, "Terve pühapäeva oli sadanud"

2009-06-04T21:12:00.004+03:00

Raamatukoist:

Tänapäeva Prantsusmaa menukamaid kirjanikke Philippe Delerm on kahtlemata lühivormide suurmeister. Ta kirjutab kõige argisematest asjadest, hetkedest ja olukordadest meie ümber sellise tabavuse ja nõtkusega, et tema lühilood on tänaseks toonud talle suure tuntuse nii Prantsusmaal kui mujal maailmas.
Delermi lühiromaani «Terve pühapäeva oli sadanud» (1998) peategelaseks on erakordselt sümpaatne, pisut veidrik härra Spitzweg, kes elab Pariisis. Härra Spitzweg lausa jumaldab oma kodulinna ning koos temaga võime avastada selle müütilise suurlinna peidetud soppe ja nurgataguseid, mida tunneb üksnes see, kes on seal elanud.
Mõnusa huumori ja erakordselt tundliku sõnaga kirjeldab Delerm härra Spitzwegi väikest maailma.
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
112-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Varrak 2007

Tiia Toomet, "Suur karuraamat"

2009-06-03T01:01:00.004+03:00

Selles raamatus on kõik kaisukarude kohta. Tiia Toomet kirjutab kõigepealt kaisukarude ajaloost, et kuidas kaisukarud said inimestele nii armsaks ja kuidas kaisukarud on läbi aja arenenud. Teiseks on raamatus pildid ja fotod umbes 200 kaisukarust. Enamik neist on Tartu Mänguasjamuuseumi kogust, neid on igast maailma otsast. Ja igalühel neist on oma lugu, mille Tiia Toomet nii ajalugu kui fantaasiat appi võttes lahti räägib. See on ühest küljest imearmas pildiraamat, teisalt ülevaade kaisukarude ajaloost ja kindlasti suurepärane kinkimise raamat.
Või nagu ütleb raamatu autor Tiia Toomet:
Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.

Kujundaja: Dan Mikkin
Kõva köide, 210 lk
Ilmumisaeg: 29.05.2009

Kirjastus Tänapäev

Minu ja Priit Põhjala toimetatud

Kristiine Kurema, "Jäätunud võõras"

2009-06-03T00:53:00.007+03:00

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus?

Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Kujundaja: Evelin Kasikov

Pehme köide, 224 lk
Ilmumisaeg: 01.06.2009

Kirjastus Tänapäev

Minu toimetatud

viimase saja aasta Eesti menukirjanikud (Eesti Ekspressist)

2009-04-17T19:43:00.002+03:00

Kes olid viimase saja aasta Eesti menukirjanikud?
korda tegemata
10.04.2009 16:56

Veiko Märka meenutas Kalev Kesküla kergel kaasabil iga kümnendi tippkirjanikke.
1910ndad - Eduard Vilde

Vilde oli selleks kümnendiks oma tuntumad loomingulised etapid - "Nalja-Vilde" ja patoloogiliselt sakslasi vihkav Vilde - juba läbi teinud. Pealegi elas ta kuni 1917. aastani maapaos. Kuid tema säravaim teos "Pisuhänd" (1913) annab õiguse meest just sellesse kümnendisse paigutada. Veel rohkem õigustab seda "Tabamata ime" esietendusega (1912) kaasnenud skandaal ning sellest tulenenud ebaõiglane kirjandusauhinnast ilmajäämine.

(Viimasele vastulauseks Vilde "Pisuhänna" ju kirjutaski.) Vilde Tallinna lõbumajandust käsitlev novell "Kuival" tekitas siivsates kirjandusringkondades skandaali.

Vilde oli menukirjanik, kelle "Mahtra sõja" ilmumine (1902) ajalehes Teataja pani lugejad hommikul trükikoja ukse taha sabatama.

Ja veel: "Vilde saabumine Tallinna 6. mail, paar kuud pärast Veebruarirevolutsiooni oli otse triumfiline," on kirjas akadeemilises "Eesti kirjanduse ajaloos".

Vilde oli suverään, kes võis endale lubada üleolevat suhtumist nii Noor-Eestisse ("Tokerjad"), vanameelsetesse kirjandusringkondadesse (juba nimetatud "Pisuhänd") kui ka veel võimutsevatesse baltisakslastesse ("Mäeküla piimamees").

Elo Tuglase andmetel räägiti Vildest veel viiekümnendatel nii nilbeid lugusid, et ta ei söandanud neid oma päevikusse üles tähendada.

1920ndad - Marie Under

20. aastad olid palavikuliselt kiiresti muutuvad aastad kogu Euroopa kultuurielus. Püüti tasa teha sõdade ajal kaotatut. Eestis lisandusid sellele veel esmakordse iseolemise võlud ja valud.

Underi luule liikumine kirglikust sensuaalsusest üle ekspressionismi teatud tasakaaluni sobib seda kümnendit väga hästi esindama. Eriti küpsed luulekogud olid "Hääl varjust" (1927) ja ballaadikogu "Õnnevarjutus" (1929): viimane on jäänud omas žanris ületamatuks.

Naismenukirjanik Under ärritas hullusti meessoost rivaale. Kitzbergi paroodias otsib poetess oma undrukust kirpe, Visnapuu sõimas teda Siuru vanaemaks, klaasita lornjeti raamiks ning käskis avada Underi buduaari aknad, et sõnnikuhais sisse võiks voolata, Gailiti "Sinises tualetis daami" võib aga nimetada kõige mürgisemaks paskvilliks Eesti kirjanduses üldse.

Aga ka naisi ei jätnud Underi edu ja populaarsus külmaks. Elo Tuglas kirjutab aastakümneid hiljem oma päevikus: "Vaatasime pilte ajalehelõigetel. Ma küsisin Tuklalt: "Miks istud sa neil ülesvõtetel alati Marie Underi kõrval?" Ta vastas: "Ta kutsus mind alati enese kõrvale. See oli kõik." Kunagi hoopis hiljem leidis Elo tapeedi vahelt "hiidneitsi" Underi kirjad Tuklale, mis kõnelesid siiski Siuru-päevade suurest armastusest.

1930ndad - August Mälk

1937. aastal riigivanemalt kingituseks saadud talukoht koos elamu ja sisseseadega asetab Mälgu sel üldiselt soliidsel kirjanduskümnendil üle teiste. Demokraatlike kirjandusringkondade hammaste vahele sattus ta mõnevõrra ülekohtuselt - ega ta ise Lagle talu Tammsaarelt üle löönud.

Mälgule talu kinkimine ning eluajal mälestussamba rajamine Tammsaarele (1936) olid üle kümnendite ulatuvad, tänaseni löömata menukirjanike premeerimise rekordid. Muidugi oli saatuse iroonia, et võimutruu Mälk sai päris korraliku ja likviidse varanduse, opositsiooniline Tammsaare aga vaid suure kamaka pronk si, mis süüa ei kõlvanud.

Mälk oli üks esimesi, kes kroonukirjaniku magusat leiba ära ei põlanud. Ta läks Ida-Virumaale, "tutvus" kaevurite eluga ja kirjutas romaani "Kivid tules", mida võib nimetada Eesti esimeseks valitsuse tellimusromaaniks. 1930. aastatel avaldas Mälk ometi ka suurepäraseid rannaromaane.

Tegelikult oli talu kinkimine iseenesest ju tore žest, mis kehutas karikaturistegi arvamust avaldama. Nemad arvasid, et Luts kasvataks talus kapsapäid, Tuglas esteetilisi lilli, Gailit rassiks Nipernaadi kombel pullidega ja Raudsepp roniks lakka ehale. Kirjanike olukorrast sel kümnendil annab selge pildi August Alle epigramm: "Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?" / - "Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna: / leil seal võtab kõik vanad muhud ja valud, / saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud...""

Pärast juunit 1940 kirjutas Mälk näidendi "Idatuul", aga enne kui see lavaküpseks sai, tulid Saksa väed sisse ja autor pidi tüki "Lõunatuuleks" ümber nimetama...

1940ndad - Oskar Luts

Totaalsete võimude totaalse vahetumise aastakümme ühtki läbivat menukirjanikku anda ei saanud. Ühed istusid vangis Saksa, teised Vene, kolmandad (Osvald Tooming, Jaan Kross) mõlema okupatsiooni ajal.

Luts kirjutas 40. aastatel palju, kuid peaasjalikult vähenõudlikke vesteid ja mälestuskatkeid. Natse ei kiitnud, aga ega viimased käskinud ka. Kommunistid käskisid, aga Luts palja kiitusega toime ei tulnud, tal jäi följetonidesse ikka natuke nalja ka sisse ning lood ei ilmunud. Esimesel Eesti nõukogude kirjanike kongressil 1946 sai just Luts - koos Irma Truupõlluga - kõige rohkem nahutada (tõepoolest mannetu romaani "Jüri Pugal" eest), aga mingeid repressioone see kummalegi kaasa ei toonud.

Tuglase väitel ei naernud Luts mitte kunagi. Seegi on põhjus seostada teda just selle traagilise kümnendiga.

Lutsu "Kevade" anti välja nii Hitleri kui ka Stalini ajal (mõlemal korral Romulus Tiituse illustratsioonidega, nii et viimast võib nimetada 40. aastate menukunstnikuks).

Kuidas menukirjanik 40ndatel elas? Oma katus oli pea kohal ning maja jäi sõjas terveks. Kinni ei pandud, isegi Gestaposse ega KGBsse ei kutsutud. Viina müüdi nii saksa kui vene ajal ja kui ei müüdud, kõlbas puskar sama hästi. Raamatud ilmusid. Mida sa hing ikka rohkem tahta võisid?

Midagi positiivset sellest ajast ka: "Sõja ajal, kui kõik muud varandused kippusid väärtust kaotama, osutus raamat ainsaks kindlaks vahetuskaubaks, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna. Mitmed vanemad inimesed on rääkinud tollase raamatuostmise erakordsest ulatusest ja sellestki, et eriti "kõvaks valuutaks" osutus "Kevade". (Aivar Kull "Oskar Luts", 2007.)

1950ndad - Juhan Smuul

Viiekümnendate kirjanduselu nägi välja nagu pärisorjanduslik mõis. Üksikud härrad (August Jakobson, Leberecht) suplesid muretult külluses, suurem osa värises kupja (kriitiku) piitsa või koguni vangiraudade ees. Kupjad ise (Aira Kaal, Erni Hiir, Lilli Promet, Max Laosson) lasid küll piitsal hoolega välkuda, aga seda peamiselt hirmust, et soe koht kaob. Kirjutasid kõik kolm gruppi aga täpselt ühtmoodi. Smuul ei kuulu ühegi malli alla. Ta oli vist kõige siiram kommunist kirjanike seas, aga samas üks andekamaid. Smuulil polnud nooruse ja päritolu tõttu eesti ajast luukeresid kapis. Seet&otild e;ttu mõjub tema looming orgaaniliselt. "Vaese rannapoisi" aususest räägib tragikoomiline situatsioon aastast 1956, kui Smuul üritas Stalini kultuse hukkamõistu järel ka enda üle kõnetoolist kohut mõista, ametivennad aga takistasid teda, sest muidu pidanuksid nad ise järgmised olema.

"Inimnäoga" menukirjanikuks sai Smuul aastal 1955, kui ilmus tema "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", mis pani heldima ka nii rafineeritud esteedi nagu Elo Tuglas: "Õhtul aga lugesin Tuklale Sirbist ja Vasarast Smuuli "Muhulaste imelikke juhtumisi".

Vaimukas lugemine. Ja nende järele hakkasin lugema rootsi muinasjutte, mis pole kaugeltki nii vaimukad."

Külluses suplejate elustandard jõudis ka raudse eesriide taha: "Suurte tõlkehonoraride tõttu peetakse Leberechti, Jakobsoni ja Smuuli nõukogude miljonärideks, neist esimene ja viimane armastavat ka eriti demonstreerida oma rikkust nii alalise pummeldamise kui uute autode ostmisega" (Aleksander Kaelas "Okupeeritud Eesti", Stockholm 1956).

Leberecht sai omanimelise tänava pärast surma (1961) Nõmmel, kuid see nimetati tagasi Ugala tänavaks. Jakobsonil pole omanimelist tänavat olnudki, sest "nimekaima nimekaimu" C. R. Jakobsoni oma oli Tallinnas juba olemas.

Aga Smuuli tee on Lasnamäel tänaseni alles.

1960ndad - Egon Rannet

Kuuekümnendatel olid kõik ENSV kirjanikud menukirjanikud. Mitte kunagi varem ega hiljem ei supelnud literaadid sedavõrd luksuses ja austuses. 1966. aasta kirjanike liidu kongress toimus Ülemnõukogu (praeguse Riigikogu) saalis ning sel puhul ilmus Sirbi ja Vasara erinumber! Eliitkirjanikud said korterid Tallinna südalinna uude majja Harju 1 (mõned isegi viietoalised), kus õndsalt segunesid äsjased pealekaebajad ja ohvrid. Kirjanike liidu liikmeile oli seadusega lubatud "loominguline ülepind".

Summadest annab aimu fakt, et sugugi mitte rikkaimate hulka kuuluv Ardi Liives sai 1966. aastal "Viini postmargi" filmivariandi eest 4000 rubla (pluss raamat ja lavastused).

Teema ega teostusega pead murda ei tulnud. Kõige kindlam oli kirjutada vaesest, kuid ausast ja töökast maainimesest, kes kunagi ei seksi, aga kelle elus on olnud muid katsumusi (näiteks vend oli Eesti Leegionis, tütar kolis linna elama).

Vaapo Vaher kirjutab monograafias "Imelaps, kellest ei saanud geeniust" (mida võib nimetada ka ENSV kirjanduse ja näitekunsti reisijuhiks): "Egon Rannetist, kunagisest NSV Liidu menu dramaturgist, on postuumselt kujundatud kohutav koletis, jätis, monstrum, kimäär. Pea kõigi memuaristide kirjatöödes, kus teda meenutada võetud, kerkib Rannet esile jõhkra julmur-barbarina, kohati otse päikest varjutava mütoloogilise metsalisena, kelle loomust täitis pilgeni vaid üks saatanlikult hüperboliseeritud omadus - Pahe."

Neljaklassilise haridusega endine sadamapätt Rannet ise kirjutas 1962 oma lemmikkirjanikust: "Ja Gorkilt saan ka praegu nõu ja abi alati, kui seda vajan." Kuhu see nõu ja abi kadusid, ei tea, aga Gorki-nimeliselt autotehaselt sai Rannet abi Volga kujul. Millel ta kere siniseks, katuse valgeks ja armatuurlaua mustaks lasi värvida ja siis parteimaja ette sõitis.

Ranneti menukirjaniku staatuse aluseks oli näidend "Kadunud poeg", mida 1959. aastal mängiti rohkem kui 170s NSV Liidu teatris ja mis oli sel aastal 7137 korraga enim etendatud näidend Nõukogudemaal üldse. Sisult on tegu jõleda propagandasoperdisega Läänest diversandina Eesti NSVs se saadetud väliseestlasest, kes siin nõukogude korra vääramatus üleolekus veendub, kapitalismi alatused maa põhja neab ja ümber sünnib. Aga kuuekümnendatel nimetati seda "tugeva sotsiaalse kõlaga psühholoogiliseks draamaks".

Ilmselt parim, mida Rannet Eesti kirjandusele andis, on aines kaheks toredaks paroodiaks: Huko Lumeti "Küülikud" (Rannetil "Haned") ja Uno Lahe "Juriidiline twist" ("Kriminaaltango").

Mõlemad kinnitavad Ranneti kui näitekirjaniku lamedust ja konjunktuurlust vääramatu jõuga.

1970ndad - Jaan Kross

Seitsmekümnendatel muutus kirjanike majanduslik seisukord oluliselt. Mitte et nad vaesemaks oleksid jäänud, aga edukamad liharaiujad, kolhoosikalurid ja autolukksepad jõudsid elustandardis järele ja läksid möödagi. Pole siis ime, et radikaalselt muutus ka kirjandus: iroonilisemaks, intiimprobleemidesse süvenenumaks, eelkõige aga rahvuslikumaks.

Kuuekümnendate seosetu humanism, töö ülistamine ja seksi põlastamine kadusid mõne aastaga. Isegi Nooruse jutuvõistluse töödest võis lugeda olmevägistamisest. Kirjutati isegi Mustamäest (Mati Unt) või hullumajast (Teet Kallas).

Suurimad teened selles üleöö alanud rahvuslikkuse puhangus olid proosas Jaan Krossil ja Lennart Meril, luules Hando Runnelil ja Juhan Viidingul. Aga Kross oli kõige produktiivsem, kõige süvitsiminevam ja kõige soliidsem (no jah, kõige vanem ka). Tema ajaloolise ja eestlaste vaimu virgutava proosa algus langeb täpselt kümnendi algusse. Ilusti on öeldud EPL nekroloogis (28.12.2007): "Eestlaste vaimsuse järgi liigitamise korral oleks Jaan Kross kahtlemata esimese järgu aadlimees, kohaliku ajaloo tegelikkusest paralleeli tuues ehk koguni rüütelkonna peamees XX sajandi teisel poolel, sest just esimesena võrdsete hulgas on ta kodumaad teeninud, nagu seisus on kohustanud."

70ndate menukirjanikud ei olnud rahvuslased mitte ainult oma loomingu, vaid ka tegudega.

Eestlaste nigela iibe päästmiseks sündis neil ikka palju lapsi, enamik just seitsmekümnendatel.

Selle omaduse poolest erinesid nad oma eelkäijatest kõvasti. Ka nelja lapsega Jaan Kross kuulub selles arvestuses tegijate hulka.

1980ndad - Raimond Kaugver

Raimond Kaugveril oli ehtne menukirjaniku karakter. Ta oli mitmekülgne, andekas, elujanune ja hasartne. Oli härras- ja naistemees. Abivalmis sõber ja väsimatu peoloom. Kirjanikuna haarav ja pealiskaudne. Endise soomepoisina tuli tal viis aastat Siberis kinni istuda ja sealt pääsnuna tuli elult võtta, mis võtta annab, kaotatud aega tagasi teha. Kaugver kirjutas romaani valmis kuu ajaga (rohkem kui ühe romaani aastas ühelt autorilt kirjastus niikuinii ei avaldanud), ülejäänud aja elas ja seikles. Teenis oma romaanide hiigeltiraažidega kõvasti raha, aga kaht ühtmoodi tassi tal majapidamises polnud.

Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus.

Mees võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg.

Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rek ord Eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kult orgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.

"Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," on meenutanud Teet Kallas. Saanud kuulsaks küll osalt omaeluloolise romaaniga "Nelikümmend küünalt" (1966), jäid tema menuromaanid just 1980. aastatesse: "Vana mees tahab koju" (1983), "Meie pole süüdi" (1984) ja "Kas ema südant tunned sa?" (1988), mille trükiarv oli 115 000. Nii palju polnud ühtki eestlase romaani ühe aasta jooksul trükitud ega hakata ka kunagi trükkima. Mitte kunagi enam ei saa ükski Eesti kirjanik nii menukaks, kui oli Raimond Kaugver.

1990ndad - Kaur Kender

See kümnend oli Eesti kirjandusele väga niru. Vähemalt eelmistega võrreldes. Kui kirjanike integreerimine totalitaarsete režiimide õukonda algas 1934. aastal üsna tasahilju ja kestis umbes viisteist aastat, siis selle protsessi lõpp oli lühike ja valus.

Uued tegijad (keda oli palju) veel ei suutnud end kehtestada, vanad (keda oli veel rohkem) ei osanud uutes oludes ümber kujuneda. Lisaks tähendas demokraatia raamatute kirjastamise turul paljude varem põranda alla sunnitud andetute, kuid visade kirjasolkijate väljapääsu ning kuna internet polnud veel levinud, trükiti grafomaanide rämps reeglina ka paberlehekülgedele.

Nii oli sellest kümnendist natuke isegi kohatu menukirjanikku otsida. Aga Kender sobitub mõnede iseloomulike omaduste poolest sellesse rolli kõige paremini. Rämeda loomingu ja karmide ülesastumistega Kender kehastas kõige paremini uut vaprat rahajanust maailma.

Tema esimene romaan "Iseseisvuspäev" (1998) tõi Eesti kirjandusse imetlev-iroonilises toonis vägivalla, rahajanu, jõhkra seksi, antifeminismi ja vaesuse kui inimest oma liigist eristava puude. Kender ise eristus menukirjanikest seega, et ei kuulunud kirjanike liitu. Teiseks oli ta ametilt copywriter (elukutse, mille olemust olnuks kuuekümnendatel jälle täiesti mõeldamatu selgitada - nagu sedagi, miks menukirjanik üldse mingit teist elukutset peab pidama). Ta suutis endast jätta ühtlasi nii kirjaniku kui ka eduka inimese imago ning see oli omas ajas eeskuju andev vägitegu. Nüüd juba mitmeid aastaid on mees kirjanduspõranda all.

2000ndad - Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk on vilka sulega ajakirjanik täpselt nagu Eduard Vildegi. Alustas humoristina nagu Vildegi, tema 1990. aastatel loodud Vabariigi Valvur Ivan Orav hulgub nagu igavene juut ajaleheveergude ja firmapidude vahel, neil päevil sõidab koos Lennart Meri kirjandusliku kujuga kogunisti koos Ameerikasse. Kivirähk on kirjutanud kaks ajaloolist romaani, neist aastatuhande hakul ilmunud "Rehepapp" (2000) on saanud tänaseks üldmõisteks ja "Mees, kes teadis ussisõnu" on väsimatult populaarne. Kuigi Vilde-pärasest ajaloolisest rahvuslikust triloogiast on tal veel üks romaan puudu, on Kivrähk kirjutanud näidendeid juba mitme näitekirjaniku jagu. Parematele neist ei saa siiamaani kuidagi pileteid. Ja Kivirähk on sündinud menukirjanik - alati lahe ja sõbralik, müttab raadios, võimeline täitma kõiksugu tellimusi, kirjutama igas asendis, olgu või õlletehasele Limpast või lastele Lottest. Ja alati nii palju Päevalehele, et saab sealt haigekassakaardi, mis on menukirjaniku elus püsimise möödapääsmatu tingimus.

Artikkel on siin.

Inimesed loevad siiski (täitsa palju)

2009-02-27T00:40:00.003+02:00

Avastasin täna päris suurel hulgal ajaveebe, kus kirjutatakse raamatutest ja lugemisest. Natuke oli see mulle isegi üllatus. Meeldiv muidugi.

Niisiis kulutasin vist üsna mitu tundi teiste lugemiselamuste lugemiseks.

Aitäh, danzumees!

ETV luulesaated

2009-02-20T21:45:00.002+02:00

ETV-s loetakse sel aastal igal õhtul pärast "Aktuaalset kaamerat" luuletusi – see pole mingi uudis. See on suurepärane saade, aga täna pahandas üks nördinud televaataja "Vabariigi kodanike" saates selle pärast. See oli nii kummaline avaldus, et mul ei jäänud see õieti meeldegi. Nojah, igaühel oma maitse ja arusaam ja maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse, nagu saates öeldi.

Kirjandus on rohkem kui tekst

2009-02-19T21:14:00.006+02:00

Sõna võimsust kilovattides ei mõõda. Kirjandus on rohkem kui tekst. Millest koosneb 21. sajandi eestlase mõte? Neil teemadel räägiti 19. veebruaril ETV saates "Paar".

Saates esinesid Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk, kumbki oli koostanud oma moodsa eesti kirjanduse edetabeli.

Kahjuks ei saanud saadet kogu aeg vaadata, sestap on edetabelid siin puudulikud.

Evelin Ilves:

1. Andrus Kivirähk, "Rehepapp"

2. Emil Tode, "Piiririik"

3. Kristiina Ehin, "Noorkuuhommik. New Moon Morning"

Andrus Kivirähk:

4. Valentine Nõlvak, "Ellujääja"

5. Vaino Vahing, "Noor Unt"

?. Leelo Tungal, "Seltsimees laps"

?. Tarmo Teder, ?

Ja veel üks "kahjuks". Kahjuks jäi minu meelest kõlama, et kohustuslik kirjandus on midagi halba, aga ma võisin ka valesti aru saada.

Aga olgu öeldud, et kohustuslikku kirjandust polegi, on klassiväline vms kirjandus ja see võib vabalt olla ning sageli ongi hoopis hea ja tänapäevane eesti kirjandus.

TIPP10: Eesti kõige hirmsamad raamatukangelased (Eesti Ekspressist)

2009-02-18T00:55:00.003+02:00

Eesti Ekspressist lühendatult:

Eesti kirjandusest kümne vihatuima, hirmsaima või vastikuima tegelase selekteerimine pole kerge ülesanne. Eesti kirjandus on läbi aegade olnud üllatavalt heatahtlik. Isegi Stalini ajast pole midagi võtta. Ometi sai Veiko Märka sellega hakkama.
Ka meeldejäävaim lurjus sellest perioodist, August Jakobsoni näidendi "Elu tsitadellis" Ralf Miilas on liiga skemaatiline, et teda mingiks täisvereliseks kurjuse kehastuseks pidada. Teisest küljest on meil mitu sedavõrd suuri humanisti, näiteks Tammsaare ja Jaan Kross, kelle loomingus leiduvad ka negatiivsete tegelaste tegude või sõnade taga inimlikud ajendid. Viimase kümnekonna aasta kirjanduses valitseb jällegi tendents, et autorite enesevihkamine on nii suur, et varjutab kõik tegelaste eemaletõukavaks muutmise katsed.
Aga ikkagi on tõeliselt koleda tegelase loomine jõukohane üksnes suurele meistrile. Võib ka teistpidi öelda: kui tahate Eesti kirjanduse klassikuks saada, kirjutage kokku mõni jäägitult võigas, aga usutav tüüp, kes siintoodutele silmad ette annaks.
10. Metsamoor
Otsast otsani õelust täis ning kergesti vägivaldseks muutuv ebamäärase päritoluga vanaeit Oskar Lutsu "Nukitsamehest". Kuigi ka tema pojad Mõhk ja Tölpa ning ahju otsas vegeteerinud elukaaslane olid jubedad tüübid, allusid nad pereelus siiski moorile.
Siiski ei saa Metsamoori üdini paheliseks pidada. Näiteks ei löö ta ainult endast nõrgemaid, vaid julgeb tümitada ka oma hiiglasejõuga poegi.
9. Maiv
Hiigelsuur õudne vormitu tegelane Jüri Arraku laste(sic!)raamatust "Panga-Rehe jutud", paljude tolleaegsete ja hilisemate laste (raamat ilmus 1975) õudusunenägude peategelane.
Aga nagu Metsamooril, on ka Maivil positiivne külg. Nimelt tõlgiti raamat ka vene keelde. Olen ise rääkinud ühe eestivene luuletajaga, kellele Maiv lapsepõlves sama jubedat mõju avaldas. Nii soodustas see olevus omamoodi Eestis elavate rahvaste ühismälu arengut ning on soodsalt mõjutanud integratsiooniprotsessi.
8. Lilli Ellert-Saalep
Tegelane Eduard Vilde näidendist "Tabamata ime". Üks edetabeli kahest naisterahvast, kuid ometi erineb Metsamoorist nagu öö päevast. Lilli on rafineeritud, noor, ilus, peente kommetega, kõrgete ambitsioonidega. Tema mureks pole mitte see, kuidas seapõrsas söönuks saab või mida lollidele poegadele ette anda, vaid Euroopa, kuulsus, tutvused... Räuskav ja suure maailma moevooludest äralõigatud, kuid otsekohene moor on tema vastand peaaegu igas mõttes.
Sarnastest iseloomujoontest tuleb märkida eeskätt mõlema käskimis- ja kamandamismaaniat. Eks see ajas kahel meeskirjanikul, Lutsul ja Vildel, vist naiste juures ühtmoodi kopsu üle maksa.
7. Kaval-Ants
Kui Tammsaare loomingust üldse pidevalt sihipäraselt halba tegevat kuju otsida, on see Ants tema viimasest teosest "Põrgupõhja uus Vanapagan". Isegi elukardetavalt haavatuna on selle mesikeelse petise ainsad sõnad: "Las põleb, las põleb, raha tuleb!"
Antsu peamine või isegi ainus relv oli demagoogia, millega ta kohalikke olusid mittetundvaid ning harimatuid masse ("karu jõud, aga lapse süda ja aru.") ohjes hoidis ja oma suva järgi suunas. Iseloomulik, et Ants suutis suurepäraselt oma huvides kasutada ka valitsevat kohtusüsteemi ning religiooni.
6. Põhja Konn
Seda kohutavat elukat laseme Kreutzwaldil endal iseloomustada. "Temal olnud härjavärki keha ja ees kaks konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises otsas, mispärast ta kui konn edasi läinud, aga igal hüppamisel pool penikoormat maad ära mõõtnud. (---) Keha olnud tal üleüldse soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, et temale ükski asi viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust kord õnnetult juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud temale suhu minema."
Silme ees kangastub nõukogudeaegne tehnikaime - sammuv ekskavaator põlevkivikarjäärist, mille laternad meelitasid tuhandete kaupa migrante Kirde-Eestisse, kus nad on siiamaani kui ära tehtud.
5. Oodo von Raupen
Lodijärve lossi noor saks Eduard Bornhöhe "Tasujas". Pani juba lapsena oma koera nimeks Tarapita, et eestlaste usku rüvetada. Vägivaldne, patoloogiline sadist, kes peksis ühtviisi nii kupjaid kui hobuseid. Kärsitu (huvitav, et just see iseloomujoon pikameelsete eestlaste rahvusteadvuses nii negatiivne on). "Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav ja külm," iseloomustab autor.
Mida ta ei suutnud jõuga, üritas läbi viia alatusega. Sisimas oligi Oodo räpane argpüks, kes ka argpüksi surma suri.
4. Hiietark Ülgas
Fanaatiline roimar preestrirüüs Andrus Kivirähki romaanist "Mees, kes teadis ussisõnu". Ülimalt ohtlik ja verejanuline tegelane nagu kõik usufanaatikud, kes üritavad aega tagasi pöörata. Koosneb sajaprotsendiliselt vihast. ("...ja tegi ka juttu, aga üksnes selleks, et manada ja ähvardusi karjuda. Ta oli tühjas hiies konutamisest ilmselgelt lolliks läinud, nägi kõikjal haldjaid, ning enamasti võis teda teda kohata mõne puu juures küürutamas ning selle tüves elavale vaimule ohvreid toomas.")
Ülgas suudab hävitada tuleviku, aga ei päästa vähimalgi määral minevikku. Tema järeltulijad hulguvad praegugi Eestimaa metsades ja küngastel, kaardistavad pühi rohuliblesid, teevad urikivil urituld ega lase ilusatele mägedele mäesuusakeskusi ehitada. Ülgase aktiivne tapahimu on neis alla surutud, vaimupimedus aga säilinud.
3. Mogri Märt.
Südametu külakurnaja, kes ekspluateerib jõhkralt nii oma peret, teenijaid kui teisi kättesattunud ohvreid - liigkasuvõtmise abil praktiliselt tervet valda. Õhub nii tigedusest kui rahahimust. "Toores ja uhke, ei kergita kübarat ega tereta." Kulaku prototüüp mitme järgneva aastakümne eesti kirjanduses ning kirjanduslikust tegelasest üldmõisteks kujunenud persoon. Tema tiraad "Mul ei pea naist olema ega last, sugulast ega sõpra, jumalat ega kuradit - raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim!" sobiks hästi kuldkirjas Eesti Panga sissekäigu kohale.
Uriseva, iga sõna nagu kägistades lausuva Märdi kuju abil üritab Kitzberg absurdse järjekindlusega tõestada tõestamatut: et raha ei tee õnnelikuks, vaid hoopis hulluks.
2. Kupja-Prits
Kupja amet on eesti kirjanduses vist kõige vihatum. Tüüpilise "kupjahinge" karakteristikasse kuuluvad järsk värvivahetus ametisse kinnitamise järel, jäägitu karjerism, lipitsemine ülemate ees, toores sõim ja vägivald käsualuste vastu, valetamine, keelekandmine - ühesõnaga täpselt seesama, mis kommuniste tänapäeva Eesti filmides ja teleseriaalides. Aga ka nuhkimine nii ülemate kui alamate uste taga - nii et õieti olid kupjad tänapäeva seltskonnaajakirjanike eelkäijad.
Samal ajal näiteks rehepapid ("Mahtra sõjas" Vidiste Mart), kes olid sisuliselt samasugused mõisa sundijad, on hoopis sõbralikumad tegelased, puhuvad tondijutte ja lasevad mütsi sees vilja varastada.
1. Köster
Oskar Lutsu "Kevade" antikangelane ja laste hirm kehastab kõike reaktsioonilist, mida religioon ühiskonnale peale on surunud ja surub. Tema arsenali kuuluvad nii äkkviha ("Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok-ok. Siis tuli terve lause: "Ok sa kurivaim!") kui rafineeritud piinamine (Arno joodikuks mõnitamine kui Tali vanemad talle raha ei laena.) Ta represseerib täiesti süütuid (Liblet parve uputamise järel) ning kroonilise liiderdajana viib vaeseid neidusid häbisse (Visaku ema). Julk-Jüri on halastamatu endast nõrgemate vastu (Toots), kuid alandlik endast kõrgemate (kirikuõpetaja, abiõpetaja) ees. Kokkuvõtteks: kui Eesti kirjandusest elusat kuradit otsida, siis on see köster Lender, kellele tuli vitsad peale panna, et ta vihast lõhki ei läheks..
Täispikkuses artikkel on siin.

Doris Kareva, luuletus "Ei tule teist ja paremat maailma"

2009-02-03T00:11:00.002+02:00

Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.

Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.

(Foto FORMA MEDIA)

Joel Sang, luuletus "Ammu on läinud luiged"

2009-02-01T22:09:00.004+02:00

Ammu on läinud luiged,
ammu on läinud haned.
Taevas on lage.

Õuevärava vahelt

välja suurele teele

kihutab peata kukk.

Kuhu sa pimevaim tormad?

Kuhu sa sõge tikud?

Talve eest enam ei page.

Hoidke nüüd üksteisest kinni!

Hoidke ja armastage!

Joel Sang. Ohvitseride maja. Luulekogu moto kõlab nõnda: „Merejääl / ilmamaa lageduste lael / kus iga tõttaja enneaegu vananeb / seisab armas JS ja räägib ja kõneleb / hüvasti / väga hüvasti“.
Sanga luuletused pole viimasel aastal kirjutatud, ma ei tea ka täpselt, mis on neis mänguline, mida uskuda võimaliku tõena. Võib-olla otsib ta traagikat, eks selles eas juba võib, palju hullem on see, et traagikaga flirdivad ka need, kellel seda tegelikult veel pole ette tulnudki, pole seda kogenudki. Natuke kurb hakkab, autor ju ikkagi eakaaslane. Isegi sarkasm, Joel Sangale igiomane sarkasm, mõjub nukrust tekitavalt. Mitte midagi obstsöönset. Ühe teksti pealkiri on „(reekviem)“. Muidugi tajud sotsiaalseid alatoone, tüdimusele või väsimusele viitavat hoiakut, natuke põlgustki elu vastu, natuke igatsust kaduvate asjade järele, mälestuspöördumisi lähedasemate hingede poole. Heledaid toone ma ei tajunud, pigem tumemeelsust, mida märkan viimasel aastal eesti kirjanduses sagedamini kui varem. Luulekogu nimi võib tunduda irriteeriv, aga kas ikka on, otsustagu juba iga lugeja ise. Olgu hämarusega õues, kuidas on, Joel Sanga kogu võib ka kõige pimedamatel õhtutundidel lugeda. Tehke seda kindlasti! Näiteid: „Ammu on läinud luiged, / ammu on läinud haned. / Taevas on lage. / Õuevärava vahelt / välja suurele teele / kihutab peata kukk. / Kuhu sa pimevaim tormad? / Kuhu sa sõge tikud? / Talve eest enam ei page. / Hoidke nüüd üksteisest kinni! / Hoidke ja armastage!“; „End oled lukustanud suurde kellakappi, / ei taha teada midagi maailmast. / Ei taha midagi, ei hüüa appi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse. / Ma olen pime sinupoolsest silmast. / Just sellel silmal kannan klappi. / Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse, / su sisse kunagi ma pole näinud. / Ei oska suhtuda su tiksumisse. / Ehk oskan siis, kui oled maha käinud.“ Luuleraamatu lõpetab Sang nii: „Ettevaatlikult / selg ees / laskub kotipoiss ämblik / teletorni tipust. / Kui ta ükskord alla jõuab, / on maa peal juba minevik.“

Artikkel võetud siit.

Leelo Tungal, luuletus "Massikultuur ühe lausega"

2009-01-29T21:37:00.003+02:00

Pikad pressida pisemaks,
lühikesed venitada pikemaks,
priskeid näljutada, kõhnu nuumata,
arukaid hullutada, hullukesi utsitada,
ilusaid närvutada, inetuid ilustada,
flegmaatikuid ergutada, koleerikuid tuimestada −

ja kui kõik on aretatud äravahetamiseni sarnaseks,
seada nad ritta, näidata rahatähekujulist präänikut,
ning juhatada piitsaplaksuga kätte
üleüldine elueesmärk:
„Nüüd tapke üksteist seni,
kuni on selgunud kõige ilusam,
kõige tugevam,
kõige targem ühes isikus!“

("Looming", juuni 2007, lk 806)

„Risto Räppari” raamatud – muhe meeleolu garanteeritud!

2009-01-25T18:01:00.007+02:00

„Kolimisauto keeras pruuni kortermaja ette. Risto Räppar ja tema tädi Roosa ronisid autost välja.” Risto Räppar ja tädi Roosa kolimisautoga kortermaja ees? Mis nüüd? Mis juhtuma hakkab? Ilmselt midagi põnevat. Kui majja tulevad uued elanikud, siis hakkab ikka nendega midagi juhtuma: nad ei tea, kes on nende naabrid ja kuidas nood trummimängusse suhtuvad, nad tutvuvad uute inimestega, eksivad ära ja… saavad ähvarduskirju.

Jah, raamatu „Risto Räppar ja viimane hoiatus” peategelane on muusikahuviline poiss, kes harrastab trummimängu, kuid see ei meeldi naabritele ja nii hakkavadki postkasti saabuma ähvarduskirjad. Ehkki Risto ja tema veidi isevärki tädi tahavad elada tavalist elu, satuvad nad väga kummalistesse seiklustesse.
Veel kummalisemad seiklused juhtuvad nendega raamatus „Risto Räppar ja kohutav

vorst”. Kes peale tädi Roosa võiks veel tulla mõttele hakata müüma hästi säilivat vorsti? Olgu selle mõttega, kuidas on, aga nii satuvad kaks kentsakat tegelast Ungarisse, kus pärast mitmesuguseid pööraseid juhtumisi satub tädi… vangikongi. Ja süüdi on tegelikult ainult üks kadunud king, sinine veoauto ja punane rahakott! Millega siis tädi on hakkama saanud? Kas Ristol õnnestub oma tädi päästa?

Need kaks raamatut kuuluvad lõbusasse Soome lasteraamatusarja „Risto Räppar”, mille on kirjutanud Sinikka ja Tiina Nopola. Neil on Risto Räppari lugusid veelgi, TEA kirjastuses on eesti keeles ilmumisjärge ootamas „Risto Räppar ja Nuudlipea”. Samadelt autoritelt on eesti keelde tõlgitud ka „Heinakübara ja Viltsussi” viis lustakat raamatut.

Risto lood on eesti keelde tõlkinud Kristiina Kass. Lõbusad ja pisut absurdsed illustratsioonid on raamatule loonud Aino Havukainen ja Sami Toivonen. Soomes on Räppari-raamatud väga populaarsed ning pole põhjust, miks ka eesti lapsed ei võtaks neid kergesti omaks: nii vaimukaid lugusid annab välja mõelda! „Risto Räppari” raamatuid on tore lugeda nii lapsel kui ka täiskasvanul – muhe meeleolu garanteeritud!

TEA kirjastus, 2008

Umbes 10-aastastele poistele, aga kindlasti ka kõigile teistele!

Faehlmanni ettekandest Kalevipoja tegudest

2009-01-25T00:16:00.004+02:00

Friedrich Robert Faehlmann (1798–1859) käis Kalevipojaga seotud muistendeid ja lugusid kogumas ning esines Õpetatud Eesti Seltsis ettekannetega. Üht oma ettekannetest, milles ta räägib ka Kalevipoja tegudest, alustas ta järgmiselt:

"Täna tahan teile esitada ühe muistenditsükli. Muistendid saavad aga veel suurema väärtuse, kui õpime tundma ka seda rahvast, kellele nad kuuluvad. Nii mõnigi on elanud Eestimaal aastaid, kuid rahvast ei ole tundma õppinud, jah, nii mõnigi on siinsamas sündinud, üles kasvanud ja meheks sirgunud, aga ei tea eestlasest rohkem, kui et ta kõneleb mittesaksa keelt, kannab musta kuube ja on mees, kes Linne süsteemis võiks täita äärmisel juhul inimese ja lojuse vahelist lünka. Vildakad vaated tekivad eelarvamustest ja puudulikust vaatlemisest. Vaatleme aga eestlast ilma eelarvamuseta, ilma prillideta, teravalt oma silmadega, siis leiame ta olevat väga toreda inimese, mitmes suhtes küll piiratud, – kuid ainult seetõttu, et tal on puudunud võimalus haridust saada; ta on aus, kannatlik, sügava meelelaadiga ja iseloomukindlusega, mis alatihti ulatub paindumatuse, kangekaelsuse ja kavaluseni."

Faehlmann tutvustas Kalevipoja muistendeid Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 4. jaanuaril 1839.

Vaat mis ütles 170 aastat tagasi!

(Võetud P. Ratassepa, K. Rannaste ja K. M. Sinijärve 9. kl kirjanduse õpikust "Labürint III", Avita 2008, lk 74–75)

fs, luuletus "Kurbus on nagu sitahäda"

2009-01-23T21:45:00.002+02:00

kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis

kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole

Raymond Queneau, "Stiiliharjutused"

2009-01-14T19:13:00.005+02:00

Prantsuse keelest tõlkinud Jana Porila ja Triinu Tamm
Värsid tõlkinud Ain Kaalep
Raamatukoist:

«Stiiliharjutused» ilmus esmatrükis 1947, raamatu viimane, täiendatud ja täpsustatud variant ilmus kolm aastat enne autori surma. Teos koosneb 99 lühipalast, mis jutustavad kõik erinevas vormis ümber ühte ja sedasama banaalset lugu. Kuigi raamatu tekstid on olemuslikult tõlgitamatud, sest seostuvad vahetult prantsuse keele- ja stiilitraditsiooniga, on neid ometi tõlgitud mitmesse keelde. Viimaks siis ka eesti keelde.
Raymond Queneau (1903–1976) oli üks põnevamaid ja originaalsemaid kujusid 20. sajandi prantsuse kirjanduses. Suure populaarsuse on pälvinud mitmed tema lõbusad romaanid, mis paistavad silma rahvapärase miljöö ja sõnamängulisuse poolest. Queneau osales aktiivselt ka 1960. aastal asutatud Potentsiaalse Kirjanduse Töötoa (Oulipo) tegevuses, mis pööras tähelepanu keelemängudele ja katsetas kõige kummalisemaid vormieksperimente.

143 lk, tavaformaadis ja kõvas köites
Varrak 2007

2008. aasta parimad raamatud (Eesti Ekspressist)

2009-01-01T16:08:00.002+02:00

Areeni Kirjandussõprade Selts koosseisus Andrei Hvostov, Tõnu Kaalep, Kätlin Kaldmaa, Kalev Kesküla, Kadri Kõusaar, Harry Liivrand, Veiko Märka, Mele Pesti, Erkki Sivonen, Märt Väljataga valis välja lahkuva aasta erutavaimad raamatud.
Tippkümme (neid raamatuid nimetasid žüriiliikmed vähemasti kolm korda).

Mari Tarand "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Ilmamaa
"Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist". Koostanud Kalev Kesküla. Hermes
Mihkel Raud "Musta pori näkku". Tammerraamat
Michel Houellebecq "Elemen taar osakesed". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak
Jürgen Rooste "Tavaline eesti idioot". Ji
Kaupo Meiel "Eesti elulood". Ji
Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud". LR
Andrei Hvostov "Võõrad lood". Tänapäev
Mari Saat "Lasnamäe lunastaja". Tuum
Margus Laidre "Dorpat 1558-1707. Linn väe ja vaenu vahel". Argo

Teine kümme

Zbigniew Herbert "Valitud luuletused". Tõlkinud ja kirjastanud Hendrik Lindepuu.
fs "al asti ja elus". Ji
Peeter Sauter "Beibi bluu". Tuum
Andres Langemets "Vooder. Luuletusi 2008". Verb
Simon Sebag Montefiore "Noor Stalin". Varrak
Kalju Kruusa "Pilvedgi mindgi liigutavadgi". Koma
Niall Ferguson "Maailmasõda". Varrak
"Eesti kirjandus paguluses XX sajandil". Toimetanud Piret Kruuspere. Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Mart Laar "Eesti Leegion sõnas ja pildis". Grenader
Irja Kass "Kuidas ma lähen". Varrak

Veel viisteist raamatut, mida lugemata jättes ei saaks su eelolev aasta olla täiuslik

Valter Heuer, "Male lugu". Argo
Hando Runnel, "Väravahingede kriuksumist kuulnud". Ilmamaa
Merle Karusoo, "Kui ruumid on täis". Varrak
Doris Kareva, "Deka". Verb
René Guénon, "Nüüdismaailma kriis". Tõlkinud Haljand Udam. Johannes Esto Ühing
Lauri Vaska, "Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi".Eesti Keele Sihtasutus
Daniel Kehlmann, "Maailma mõõtmine". Tõlkinud Kristel Kaljund. Atlex
Giacomo Leopardi, "Mõtted". Tõlkinud Maarja Kangro. LR
Nadežda Mandelštam, "Esimene raamat". Tõlkinud Vilma Matsov.
Vagabund
Ain Kaalep, "Muusad ja maastikud". Tänapäev
Andrei Makine, "Ühe elu muusika". Varrak
Antonia Fraser, "Armastus ja Louis XIV. Naised Päikesekuninga elus". Argo
Eve Kask & Signe Kivi, "Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht". Tänapäev
Asko Künnap, "Su ööd on loetud". Kirjastanud autor
Raoul Kurvitz, "Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist I". Valgus

Artikkel on siin.

Anti Kidron, "Uurija käsiraamat"

2008-12-27T21:46:00.009+02:00

Mis ja milleks? Kuidas? Mis meetodil?

Teadus- ja rakendusuuringuist psühholoogias

Raamatu koostamisel on kasutatud Akadeemia Nord jt psühholoogiat õpetavate Eesti kõrgkoolide lõputöid ning tehtud intervjuud nelja õppejõuga.
342-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites õppevahend
Kirjastus Mondo
Minu toimetatud

Raamatust (lühendatud):
Saateks
Enamik psühholoogiaeriala valinuist seisab bakalaureuse- või magistritöö tegemisel vastastikku vajadusega viia üsna lühikese aja jooksul läbi iseseisev teaduslikele kriteeriumidele vastav uurimistöö. Enamasti kujuneb sellest ettevõtmisest stuudiumi raskeim, paljude jaoks samas ka põnevaim etapp.
Uurimistöös algajale on suur väljakutse vajadus õppida lisaks teatud meetodi(te) omandamisele kiiresti selgeks teoreetiliste üldistuste tegemine, refereerimise ja viitamise reeglistik, uuringuetappide ja protseduuride kirjeldamine aruandes ning kümned teised uurimistehnilised elementaaroskused.

Selles kirjatöös on seatud viis keskset sihti.
Esiteks püüame kirjeldada ükshaaval kõiki põhilisi uurimistöös tarvilikke pädevusi, lisades oskuste või kogemuste omandamiseks igal konkreetsel juhul elust toodud näiteid ja soovitusi. Lähtudes põhimõttest, et inimene õpib kõige kiiremini kujuka EESKUJU abil, on raamatus toodud suurel hulgal lihtsaid mudeleid, uurimistöödest nopitud näiteid ja otseselt järgitavaid tekstimalle, mis kõik võiksid olla abiks uurimistöö köögipoolega tutvumisel.
Teiseks tutvustame üksikasjalikult mitutkümmet sotsiaalteadustes laiemalt kasutatud uurimistöö meetodit. Enam ruumi on eraldatud nn kvalitatiivseile meetodeile. Lisade osas on toodud mõned tuntud mõõdikud koos võtmega.
Kolmandaks kirjeldame üksiktunnuste tasemel mitutkümmet psühhodiagnostika vahendit (testi) ja sotsiaalpsühholoogia uurimismeetodit (küsimustikku). Äsjamainitud osa järel esitame hulga näiteid ja soovitusi kahe või enama uurimisvahendi (küsimustiku, testi) kooskasutamiseks.
Neljandaks võtame vaatluse alla uurimisaruande vormistamise ja tekstiloome problemaatika. Selleski osas võiksid konkreetsed näiteid, võtmemõistete loendid, pakutud tekstimallid jt ainevalla „mikrotasandil käsitlused“ olla algajale uurijale toeks.

Viiendaks anname uurijale nõu selles, kuidas teritada "psühholoogi pilku" – vaadelda elunähtusi psühholoogi silmade läbi.
Loodetavasti pakub käesolev psühholoogilise uurimistöö käsitlus peale sotsiaal- ja ehk ka humanitaarala tudengite huvi samuti empiirilisi uurimusi korraldavatele kutselistele psühholoogidele ja sotsioloogidele. Raamatu koostamisel on kasutatud Akadeemia Nord jt psühholoogiat õpetavate Eesti kõrgkoolide lõputöid ning tehtud intervjuud viie õppejõuga.

Raamatulaada ostud

2008-12-13T17:20:00.000+02:00

Sattusin seoses õppimisega Rahvusraamatukokku raamatulaadale ja tegin seal mõned väga head ostud.
Nendest on juttu aadressil http://pirta.blogspot.com/2008/12/raamatulaadal.html

Tea Kask, "Tänavalapsed"

2008-11-28T23:08:00.006+02:00

Raamatukoist:

Igapäevaelus me ei märkagi tihtipeale tänaval hulkuvaid lapsi. Ent selle raamatu autor kasvatab oma peres kaht tänavalast.
See jutustus ongi kirja pandus nende laste räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, tundub nii ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Need poisid on elanud tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja– ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu. Neil oli jäänud kuulmata oma unelaulud, tundmata lapserõõmud ja teadmata muinasjutud. Nad tahavad ise rääkida kõigest sellest, mis on neil seljataga, justkui lootes seda kõike endast maha raputada.
Raamat on IV klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

136-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat

Avita 2001

Andres Ehin, "Sitikas suudleb kuud"

2008-11-15T22:25:00.006+02:00

Andres Ehini haikukogu on välja antud Jaapanis juulis 2008 kolmes keeles: eesti, inglise ja jaapani.
Poest seda kahjuks osta ei saa, mina ostsin autorilt suvel Alus Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi suvekoolis.

Sitikas suudleb
kiirelt kahanevat kuud.
Suu saab tal kuldseks.

Loe Virumaa Teataja artiklit.

Nicky Raven, "Beowulf"

2008-11-06T19:58:00.004+02:00

Legend kangelasest
Raamatukoist:
«Beowulf» on üks vanemaid ingliskeelseid kirjandusteoseid: anglosaksi poeem, mida tuntakse vaid ühe, üheteistkümnenda sajandi algusest pärineva käsikirja põhjal. Lugu ise on käsikirjast ehk umbes 250 aastat vanem, aga kuigi teadlased on selle loomise täpse aja üle vaielnud, pole nad iial üksmeelele jõudnud. 1731. aastal säilitati seda ainsat käsikirja, mis kuulus Robert Bruce Cottoni kollektsiooni, Westminsteris Ashburnam House'i raamatukogus. Käsikiri pääses napilt tulekahjust, mis hävitas sadu teisi hindamatuid kirjandusteoseid. Praegu asub käsikiri Londonis British Librarys, kus asjatundjad kasutavad tehnika viimast sõna, et säilitada seda hinnalist osa meie kirjanduslikust pärandist digitaalsel kujul. Tules kannatada saanud tuhande aasta vanuses käsikirjas pajatatakse kangelasest – Beowulfist – ja tema võitlusest hirmuäratava koletise Grendeliga. Hoogsas ja rütmilises poeemis on maksimaalselt ära kasutatud vanainglise keelele omast energilisust ja jõulisust. Pärast seda, kui roomlased lahkusid 4. sajandil pKr Briti saartelt, tungisid sinna mitmed sõjakad Põhja-Euroopa rahvad: viikingid (Skandinaaviast) ja saksid (Germaani aladelt). Samal ajal seadsid end Euroopas sisse ka kristlased, kes tõid endaga kaasa lugusid uutest kangelastest. Beowulf on üks selliseid varakristlikke kangelasi – ta pärineb jüütide seast, kes elasid kunagi praeguse Rootsi lõunaosas. Sündinud niisuguses ajaloolises kontekstis, on iidne lugulaul Beowulfist säilinud meie päevini.
«Beowulf» on säilitanud oma võlu ka tänapäeval, seda iseäranis tänu kahele tõlkele: kunstniku ja luuletaja William Morrise versioon ilmus 1895. aastal, Seamus Heaney paljukiidetud variant 1999. aastal. Selles raamatus tuuakse lugejani kõige põnevam osa Beowulfi legendist.
81-leheküljeline suures formaadis ning kõvas köites raamat
Koolibri 2008

Väga ilus ja uhke ja hea raamat!

(Minu toimetatud)

Anti Kidron, "Kuidas ärksalt õppida"

2008-10-28T21:25:00.004+02:00

Autor kirjutab raamatu saatesõnas:
Püüan selles raamatus näidata, kuidas toimub õpitegevus igapäevaelus ja kogemustest õppimine, pakkudes mainitud juhtumeiks ka elulisi soovitusi. Niisiis olen peale kesk- ja kõrgkoolis teadmiste ärksama omandamise soovituste andnud nõu ka suhtlemisvilumuste omandamiseks, argipäevase keelekasutuse ilmestamiseks, stressi leevendamiseks, aga ka kodumasinatega kergemini sina peale saamiseks, välismaal rändamiseks jne.
Järgnevas käsitluses on otsitud erinevaid teid õppimise meeldiva külje esiletoomiseks, pakkudes selleks hulga printsiipe ja taktikaid. Püüan oma raamatus lahti seletada õpivõtteid, mis võimaldavad saavutada võimalikult väikeste jõupingutustega võimalikult paremaid tulemusi.
Õppimist on ikka peetud vaevarikkaks tegevuseks, mis eeldab enesedistsipliini ja kõrget sisemist motivatsiooni. Mõeldes iseenda kordaläinud õpikogemustele (mõne asja õping on mul ka vett vedama läinud), tundub mulle, et õnnestunud õping ei ole mitte üksnes kiire ja tulemuslik, vaid ka põnev, lausa mõnus.
Mondo, 2008
250 lk
Minu toimetatud

Katrin Reimus, "Haldjatants"

2008-10-09T17:20:00.005+03:00

Nagu ikka Internetis tuhnides, sattusin huvitavale artiklile: Virumaa Teataja artikkel
Raamatukoist:
«Haldjatants» on Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2002. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest.
Kristiina elus pole kõik kaugeltki mitte korras. Isa on pere juurest ära, emal küljes viinaviga ja väikevend Jannu on põhiliselt Kristiina hoolitseda. Üks asi viib teiseni ja ebameeldivused näivad tüdrukut lausa hulgana jälitavat. Mis sellest kõigest saab, seda jutustab raamatus juba peategelane ise.
134 lehekülge, tavaformaat, pehme köide
Tänapäev, 2003
Minu toimetatud.
Noorsooromaan

Sara Nickerson, "Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita"

2008-09-26T23:44:00.004+03:00

Helina kirjutas (raamatu tagakaanelt):
Tegelased: Sophie (7-aastane tütar), Margret (12-aastane tütar), Lizzie (tüdrukute ema), salapärane rott
Kirjeldus: See on põnevusjutt ja samal ajal mõtlemapanev lugu saatusest ja juhusest, kinnisideedest ja emotsionaalsest distantseerumisest, inimestest, kes tunnevad end teiste poolt äratõugatuina, kuna nad on "teistsugused"; ja sellest, et tegelikkus võib olla kummalisem kui raamatute väljamõeldud maailm.
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2005. aastal
See raamat meeldis mulle väga-väga, ma võiks jäädagi seda lugema.

Raimond Kaugver, "Kas ema südant tunned sa?''

2008-09-26T23:30:00.005+03:00

Andra kirjutas:
Tegelased: Tehvan Kruuda, Eneli, Birgit Rahi, Marianne Rahi, Valve, Harri, Virgiinia, Esko Topper.
Tehvan on eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja lisaks ka klassijuhataja. Ühel päeval helistati talle, et Eneli kukkus poes kokku ja viidi haiglasse, kus ta pool tundi hiljem teadvusele tulemata suri. Tehvan elu muutus täielikult.
Tehvan läks 1. septembril uude kooli ja hakkas kümnenda klassi klassijuhatajaks.
Paar nädalat hiljem sai Tehvan kirja: ,,Lugupeetud õpetaja Kruuda! 20. septembril on meie tütre Birgiti sünnipäev. Kuna ta on Teid algusest peale väga kiitud, võtame endale vabaduse Teid sel päeval kella seitsmeks meile paluda, tahaksime väga lähemalt tutvuda. /--/ Marianne Rahi.''
Tehvan sai sellel päeval teada, et Marianne on tema vana tuttav ehk vana armastus enne Enelit. Marianne rääkis talle, et neil on tütar ja see on Birgit. Talle tuli see nagu välk selgest taevast. Sellega muutus tema elus jälle kõik. /--/
Kirjastus Eesti Raamat 1988
Andra kirjutas veel pikalt-pikalt, aga lugege ise raamatut! Tänapäeva 9. klassi õpilasele meeldis see romaan.
Raamatukoist:
Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teose üks peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides.

“Kuldsed lood”

2008-08-03T00:18:00.001+03:00

Koostanud Heiki Raudla ja Ringa Raudla
Pehme köide
Head lood on nagu seemned, mis soodsas pinnases võivad idaneda ja vilja kanda. Just nõnda mõjuvad muinasjutud, müüdid, mõistulood, anekdoodid. Metafoorses narratiivis on jõud, mis aitab inimesel toime tulla küsimustega, millele elus pole ühest vastust. Käesoleva raamatu lood on kogutud paljudest allikatest. Suurem osa siinseid süžeid on universaalsed, levinud üle maailma mitmesugustes variantides. Võib juhtuda, et lugeja leiab neist lugudest peale lugemismõnu ka abi mõnel kriitilisel eluhetkel. Raamat, mis on sobiv kingitus igaks puhuks.
Ilo, 2008
320 lk

Loe ka minu artiklit Elukirjas.

Oskar Luts, "Kapsapea"

2008-07-28T19:24:00.002+03:00

Lutsu „Kapsapead” (1912) oleme kindlasti näinud multifilmina, aga lugenud…? Millal viimati? Ent seda mahlakate tegelaskujudega vaimukat lühikomöödiat tasub siiski jälle lugeda.
Näidend on kirjutatud küll murdes, aga see on üsna kirjakeelepärane, liiatigi on raamatu lõpus sõnaseletused. Ja veel: aadressil http://www.tea.ee/kapsapea/, kus antakse veel rohkem sõnaseletusi, on Helmi Neetari huvitav artikkel Lutsu „Kapsapea” keelest. Näiteks toob ta seal välja ilmekaid ütlusi: (kapsa)pia jääb veikseks ja paljaks nigu põlveots, kapsad on pisikesed justku tutiga täiad ´täid´, nagu lõpnud sia silm (lambi tuhmist valgusest).
Raamatu järelsõna on kirjutanud kirjandusprofessor Rein Veidemann, kes loob huvitava seose näidendi tegevuse aja ja tänapäevase Interneti-ajastu vahel.
Epp Marguste pildid
Sarjast „Tea lastejuttude varalaegas”
TEA 2008, 40 lk, kõva köide
Naljamäng ühes vaatuses

Oskar Luts, "Nukitsamees"

2008-07-28T19:23:00.002+03:00

Oska Lutsu kõige tuntum lastejutt „Nukitsamees” (1920) on justkui igapidi raamatuna loetud ja filmina vaadatud, kuid siiski võib ka see muinasjutuline lugu metsa eksinud lastest Itist ja Kustist, kes satuvad metsamoori majja, üllatusi pakkuda.
Nimelt andis kirjastus TEA jutustuse välja esmatrüki järgi ja uute illustratsioonidega. Varem on „Nukitsameest” illustreerinud ka näiteks Edgar Valter ja Vive Tolli. Niisiis on sel „Nukitsamehe” 10. trükil kaks lisaväärtust. Täiskasvanu oskab rohkem hinnata vast Lutsu meisterlikku sulge, millega ta on ühendanud tavaelu tegelikkuse ja muinasjutulise lennukuse, lapsele pakuvad palju rõõmu Epp Marguste suurepärased pildid.
Sarjast „Tea lastejuttude varalaegas”
TEA 2007, 64 lk, kõva köide
Lastele ja täiskasvanutele ka

M. C. Beaton, Teenijanna surm

2008-07-16T21:36:00.001+03:00

Raamatukoi tutvustusest võib lugeda:
Konstaabel Hamish Macbeth leiab teenijanna Mavis Gillespie laiba. Pesuämbriga surnuks löödud naine polnud kohaliku rahva seas kuigi populaarne, sest koristustöö kõrvalt tegeles ta tublisti ka klatšimisega. Konstaabel Macbeth hakkab kuritegu uurima ja avastab väikelinnast nii mõnegi saladuse.
M. C. Beaton, kodanikunimega Marion Chesney, on üks kaasaja populaarsemaid šoti krimikirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Seni on ilmunud juba üle kahekümne humoorika raamatu, kus väikeses Põhja-Šotimaa väikelinnas Lochdubhis lahendab kuritegusid pisut omapärane konstaabel Hamish Macbeth. Samanimelises telesarjas kehastas teda Robert Carlyle.
246-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Šoti kriminullid
Tänapäev 2008
Samast sarjast on ilmunud veel üks raamat.
"Teenijanna surm" on samuti minu toimetatud. Väga šotilik raamat. Huvitava stiiliga, nii et kui tundub lugedes harjumatu, siis olgu öeldud, et juba originaal oli selline. Aga mulle meeldis. Meenutab natuke ETVs näidatavat sarja "Südameasi".
Krimka

Kristiina Kass, "Petra lood"

2008-07-07T16:03:00.003+03:00

Raamatukoi tutvustusest võib lugeda:
Kas mäletad, kuidas Petra issiga kelgutamas ja mängukoer Pontuga järve ääres käis? Aga kuidas ta emme-issi voodi katki hüppas ja oma toa kunstipäraselt üle värvis? Tähekesest tuttav tüdrukutirts Petra tegutsebki nüüd selle raamatu kaante vahel, nii juba varem ilmunud kui ka täiesti uutes lugudes.
Kristiina Kassi muhedaid lapsesuu-lugusid täiendavad ka seekord autori enda illustratsioonid.
127-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat sarjast "Loe mind".
Tänapäev 2008
Soovitan lugeda eelkõige lastel, aga miks mitte ka täiskasvanutel. Head armsad lood, mida on kiitnud ka lastekirjanduse uurija Krista Kumberg.
(Minu toimetatud.)
Lastejutud

See on lugemisveeb

2008-07-04T00:18:00.001+03:00

Kirjutame lugemisest.
Seadsin selle veebi sisse alles 2008. aasta suvel, kui õpilased olid koolivaheajal, aga ammune mõte tahtis kangesti teoks saada. Loodetavasti hakkab siia kirjutisi rohkem tekkima sügisest.
Õpilaste töö lihtsustamiseks tegin neile wiki http://lugemiselamused.wikispaces.com/, kuhu nad saavad oma lugemiselamusi lihtsamalt kirja panna. Sealt kannan paremad (või miks mitte ka kõik) siia veebi üle ja üritan ka ise oma lugemiselamusi jagada.